Kohal oli vaid viis inimest, neli neist žürii, niiet saal oli päris tühi. Kuid sellel ei olnud mingit tähtsust. Film oli ingliskeelsete subtiitritega, nagu ka "Keelatud vili" puhul (neil kes inglise keelest aru ei saa, oli natukene halb vaadata), rootsikeelne. Esmamulje filmist oli väga hea. Arvasin, et see tuleb parem kui eelmised filmid, kuid ajapikku arvamus muutus.
Film sisaldas nii tüüpilisi teismeliste, kui ka tõsisemaid probleeme. Ühel hetkel tundus, et Jenna elu oleks juba päris talle meelepäraselt läinud, kuni ta sai teda, et tema emal ilmnes jälle vähk. Lapsele on emal kõige suurem tähtsus maailmas. Tüdruku ema pidi varsti surema. Nagu sellest ei piisaks, pidi ta pettuma ka oma armastuses ja kaotama sõbra. Seevastu sai ta aga sõpradeks nende kooli popima, kui ka tema naabri, tüdruku Ullisega. Nüüd muutus tema elu oluliselt. Ta hakkas käima pidudel, poppi tegema, jooma, suitsetama, jne. Kord nad isegi varastasid. Samas oli Ullis talle toeks. Jenna ei suutnud kuidagi leppida, et ta kaotab oma ema ja peab vanaemaga elama hakkama, kuid see pidi juhtuma ja juhtuski. Ajapikku aga kõik laabus.
Minu arvates olid filmi nutmis-stseenid liiga pikad ja venitatud. Vahepeal läks tegevus liiga kiiresti vahepeal liiga aeglaselt. Üldiselt oli kurb film, kuid oli ka naljakaid hetki.
Karolin Kelpman
Just Filmi Tartu noortežürii liige
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment