Miao Miao

Ma otsustasin, et selle aastasele Just Filmile ma enam selliseid filme vaatama ei lähe, kus film tiirleb ümber teismeliste armastuse, suudluste ja joomise, vaid vaatan midagi omapärasemat ja mõne huvitama sisuga filmi. Aga noh, enamuste fimide puhul ei saa armastusest üle ega ümber ja nii ka Miao Miao puhul. Vähemasti toimub tegevus veidikese teistsuguse kultuuritaustaga riigis ja see tegi asja minu jaoks veidi huvitavamaks. Läksin seda vaatama väikeste eelarvamustega, aga ei pidanud pettuma.

Mulle meeldis selle filmi puhul, et teksti oli võrdlemisi vähe ja mõte anti tihti edasi sõnadeta. Ma arvan, et see on hea filmi tunnus. Eriti alguses, kuid ka veidi hiljem, ei jõudnud mulle küll alati kohale, kas see mida nad rääkisid, oli öeldud irooniaga, kas nad olid vihased või mitte, mida nende näoilmed tähendasid, kas tüdrukud olid tõesti sõbrad või ei. Aga varsti sai ka minule selgeks, et tüdrukutel olid parimad kavatsused üksteise kui ka koogiküpsetamise suhtes ja nad olid tõesti lühikese ajaga headeks sõbrannadeks saanud. Kadestamisväärt headeks sõbrannadeks. Lisaks huvitavale armastusloole Chen Fei ja Miao Miao vahel, oli filmis ka teisi liine nagu Alzheimerit põdev vanaema, isa-tütre keerulised suhted, kui ema enam pole ja kuidas saada üle oma (poiss)sõbra surmast. Filmi lõpupoole, kui probleemid hakkasid selginema, läks minu arust tempo liiga kiireks ja osadest asjadest ma aru ei saanudki. Mulle meeldis väga kogu selle filmi olustik, muusikapoe väljanägemine ja kogu kõnekas tühjus filmikaadris. Aga peab tunnistama, et see film ajas nii naerma, kui tõi ka mulle pisarad silma. Haaras kaasa ja aeg läks kiirelt. Sellele aitas hästi kaasa ka, ma arvan, näitlejate töö, mis oli väga usutav. Eriti paelus mind Chen Fei, tema kannatamine ja olek, bändi saatus ja poiste suhted. Filmi lõpp oli minu jaoks ootamatu ja mulle meeldis see, et polnud tavapärast õnnelikku lõppu. Minu jaoks oli üks filmi sõnum, et tähtsad sõnumid ja asjad, mida on öelda vaja, tuleb välja öelda, mitte enda teada jätta. Ma arvan, et seda filmi võiksid kõik näha, see on film, millele lähevad mõtted veel hiljem ja ikka ja uuesti leiab sealt midagi uut ja samas ka tuttavat.

Camilla