Saal läheb pimedaks. Film algab salapärase muusika saatel.
Film räägib ühest poisist, kelle kireks on pildistamine, mida kasutab ära Danny seksiksas naabritüdruk Suzie. Näitlejatöö on hea. Sebastian Gregory mängib hästi välja minu arust natukene liiga hädise Danny. Ka Peta Wilson mängib hästi Danny kasuema, kes on hirmul oma mehe ees, see eest aga armastab ja hoiab väga oma kasupoega. Isegi rohkem, kui Danny enda isa. Film ise kulgeb tavapärase skeemi järgi. Pinge tõuseb, salapärane muusika, pinge on haripunktis, pingelangus. See skeem tõesti aitab, kuna filmi ajal ei haju minu tähelepanu kordagi, vaid pigem kasvab soov teada saada, mis edasi juhtub või kuidas film lõppeb. Näide sellest skeemist on näiteks koht, kus Suzie palub Dannyl kahtlasest majast ja selle elanikust pilte teha. Danny ronib üle aia ja hakkab aeda pildistama. Pinge tõuseb. Vahepeal tundub, nagu aias oleks keegi veel peale Danny. Ohtliku kõlaga muusika. Pinge tõuseb veelgi. Danny pildistab kujukesi, mis tunduvad nagu piinatud olevused. Leiab maa seest mingi kasti. Ta avab luugi ja järsku lendavad välja valged tuvid. Pinge haripunkt. Naine majast tuleb vaatama, et mis toimub, kuid Danny jõuab peitu pugeda. Nii kui naine silmapiirilt kadunud on, hüppab Danny üle aia tagasi tänavale. Pinge langus. Üldiselt filmi süžee on põnev, kuid lõpp jääb veidikene segaseks. Näiteks häirib asjaolu, et lõpus räägib Suzie ema jutte, mida ta on kusagilt kuulnud. See on mõeldud filmi lõpus nii, et need jutud annavad vastused paljudele küsimustele, mis on jäänud lahtiseks. Aga kuna terve filmi vältel kinnitavad tegelased üksteisele, et ei tohi uskuda kõike mida sa kuuled, siis tekkis minus kui filmi vaatajas küsimus, et kas uskuda neid Suzie ema kusagilt kuuldud jutte või mitte.
Käbi Suvi
No comments:
Post a Comment