„Groa needus“ kujutab endast Taani lastefilmi ,mille keskmes on teismeline Valdemar,kes vanemate äraolekul otsustab isa autot proovida ja põhjustab avarii ,sõites vastu puud.Hirmul Valdemar kardab oma isale öelda ja otsustab raha hankida ,et auto enne vanemate tagasitulekut endisse korda taastada.Valdemarile selgub üsna varsti , et tal puudub vajalik raha....kuid ainult filmile kohaselt tekib ainulaadne võimalus: ta avastab ,et ta füüsikaprofessor omab ajamasinat ja ta on nõus valdemarile suure summa raha maksma ,et ta ajas rändaks ja talle olulise eseme tooks.Kindlasti ei ole see esimene ega viimane ajarändamise film, samuti ka mitte kõige õnnestunum.tekkisid mitmed küsimused ,mis ei leidnud vastuseid nagu näiteks kuidas saab haavamatut inimest õunaga visates peatada, või kuidas oskab teismeline poiss tulevikust tappa keskaja rüütleid grillvardaga jne... aga eks reaalsusest kaarega möödumine ei ole alati halb. Häiris peategelaste ahastama ajav saamatus oma ülesande täitmisel, kuid positiivsetest joontest tooks välja hea näitlemistöö ja sidemed Taani ajalooga.
Erik Jürman
Just Filmi Tartu noortežürii liige
Friday, December 11, 2009
Friday, December 4, 2009
Eelmisel talvel
Ma olin üsna rahul sellega, kui palju rahvast kohal oli, arvestades seda, kui palju oli tulijaid nt filmi „Hiilgav staar“ ajal. Põhjus võis olla selles, et „Eelmisel talvel“ oli kindlasti ahvatlevam suuremale publikule. Ma ei ütleks selle kohta noortefilm, aga olen kindel, et igaüks võib sellest linateosest endale midagi erilist leida.
Film oli lõhestunud perekonnast, mille liikmed üritasid omal moel üle saada perepoja enesetapust. See, miks Alexander endalt elu võttis, jääbki tegelt teadmata, seda võime vaid oletada. Poja surmast on möödas küll aasta, aga pereema Eliane hoiab mälestust poisist püsivalt, nimelt palub ta tunnustatud kunstnikul Maxil maalida topeltportree oma lastest. Tegelane, kellega vaataja enamuse aja viidab on Lilli- pealtnäha karm isepäine kunstidega tegelev neiu, kes oli Alexandri vanem õde. Kummaline ja üksik kunstnik, kes on varemgi valmistanud maale surnutest, palub abiks pilte kadunud pojast ja et peretütar vahel läbi astuks ning räägiks pisut oma vennast. Neiu jutust kõlab kui, et enesetapuks ei olnud ühtegi põhjust, Alexander pidavat olema kõige rahulolevaim ja toredaim poiss. Maxi ja Lilli vahel kujuneb eriline suhe, nad mõistavad üksteist ja võib-olla avavad end teiseteisele rohkem, kui kellelegi teisele. Tuleb välja, et Lilli karmi kesta taga on tegelikult segaduses tüdruk, kes ei tea, mida oma eluga edasi teha. Tegelikult püüabki kunstnik tungida neiu hingeellu, et teda maalil õigesti kujutada. On ka põgus ülevaade Maxi probleemidest, nt tema kehvast suhtest oma pojaga. Süžee on üsna pungil rasketest suhetest ja erinevast leinast ülesaamisest. Kuigi enamus filmist on üsna dramaatiline, lõpeb teos siiski mõnevõrra positiivsemalt.
Film oli väga hea, eriti tahaksin rõhutada, kui ilus oli valitud muusika ja kui hämmastavad etteasted tegid näitlejad. Linateoses oli keeruline emotsioonide ja suhete võrgustik, mis haaras ükskõik mis vanuses vaatajat. Usun, et film pani nii mõnegi meist elu üle järgi mõtlema ja ka tahtma midagi uut teha, sest teoses oli nii palju kunsti, mis mõjus tervikuna kuidagi väga värskendavalt ja energiat andvalt. Kinolinale vaadates ei leidnud ma ühtegi viga, ega midagi muud, mis oleks pahameelt tekitanud. Lahkudes saalist, tundsin ennast väga hästi ja rahul nähtuga.
Katriin Hint
Just Filmi Tartu noortežürii liige
Film oli lõhestunud perekonnast, mille liikmed üritasid omal moel üle saada perepoja enesetapust. See, miks Alexander endalt elu võttis, jääbki tegelt teadmata, seda võime vaid oletada. Poja surmast on möödas küll aasta, aga pereema Eliane hoiab mälestust poisist püsivalt, nimelt palub ta tunnustatud kunstnikul Maxil maalida topeltportree oma lastest. Tegelane, kellega vaataja enamuse aja viidab on Lilli- pealtnäha karm isepäine kunstidega tegelev neiu, kes oli Alexandri vanem õde. Kummaline ja üksik kunstnik, kes on varemgi valmistanud maale surnutest, palub abiks pilte kadunud pojast ja et peretütar vahel läbi astuks ning räägiks pisut oma vennast. Neiu jutust kõlab kui, et enesetapuks ei olnud ühtegi põhjust, Alexander pidavat olema kõige rahulolevaim ja toredaim poiss. Maxi ja Lilli vahel kujuneb eriline suhe, nad mõistavad üksteist ja võib-olla avavad end teiseteisele rohkem, kui kellelegi teisele. Tuleb välja, et Lilli karmi kesta taga on tegelikult segaduses tüdruk, kes ei tea, mida oma eluga edasi teha. Tegelikult püüabki kunstnik tungida neiu hingeellu, et teda maalil õigesti kujutada. On ka põgus ülevaade Maxi probleemidest, nt tema kehvast suhtest oma pojaga. Süžee on üsna pungil rasketest suhetest ja erinevast leinast ülesaamisest. Kuigi enamus filmist on üsna dramaatiline, lõpeb teos siiski mõnevõrra positiivsemalt.
Film oli väga hea, eriti tahaksin rõhutada, kui ilus oli valitud muusika ja kui hämmastavad etteasted tegid näitlejad. Linateoses oli keeruline emotsioonide ja suhete võrgustik, mis haaras ükskõik mis vanuses vaatajat. Usun, et film pani nii mõnegi meist elu üle järgi mõtlema ja ka tahtma midagi uut teha, sest teoses oli nii palju kunsti, mis mõjus tervikuna kuidagi väga värskendavalt ja energiat andvalt. Kinolinale vaadates ei leidnud ma ühtegi viga, ega midagi muud, mis oleks pahameelt tekitanud. Lahkudes saalist, tundsin ennast väga hästi ja rahul nähtuga.
Katriin Hint
Just Filmi Tartu noortežürii liige
Чёрные воздушные шарики
Австралийский фильм «Чёрные воздушные шарики» вышел добротным и приятным.
Маленькие харизматичные штучки вроде оригинальных титров в начале и любимого выражения героини Джеки «Вау-вии» создали отличную атмосферу для фильма. История взята обыденная и повседневная, но многим незнакомая, что делает её интересной для зрителя. На протяжении всего фильма хочется то улыбаться, то зажмуривать глаза, чтобы не испытывать стыда за героев, когда они попадают в глупые ситуации.
Актёрская игра приятно удивила, хорошо подобран состав. Особенно понравилась упрямая мамаша-трудоголик, которая с двумя проблемными детьми умудряется ещё быть беременной и выполнять всю домашнюю работу.
Роль, доставшаяся парню-аутисту, Чарли на первый взгляд может показаться лёгкой – чего там, дурачка играть. На самом деле надо постоянно держаться в образе абсолютно другого человека, другой личности, и актёр справился с этим прекрасно.
Джемму Ворд я всегда знала как миловидную худую модель, поэтому на неё как на актрису было особенно интересно посмотреть. Что ж , она смогла меня приятно удивить – играла искренне, даже создалось впечатление, что она и в жизни такая, как на экране.
Главный герой, Томас, честно говоря, не очень понравился. В том смысле, что актёр сам по себе несколько отталкивающий. Но, наверное, подросток, выросший в такой сумасшедшей семейке, едва ли будет смазливым любимчиком.
История довольно логичная и милая, в то же время аворы сумели поднять социальные вопросы – отношение к умственным инвалидам чужих людей, проблемы подростка с братом, страдающим тяжёлой формой аутизма, с девушкой, с роителями. Переходный возраст сам по себе – сложный период, а то, как приходится теперь Тому, сложно представить. Неугомоная мама, папа военный, помешанный на мишке, который указывает ему, что можно делать, а что нельзя. Наверное, его это и не так трогает сначала, он абстрагируется, но когда в твоей личной жизни появляется кто-то ещё – сложно скрывать все скелеты в шкафу. Приходится краснеть и отдуваться за то, в чём ты не виноват. Это ещё одна «заморочка» молодого парня – он хочет показаться крутым, а ему мешают. Он не может признать этого и находит крайнего – невменяемого брата. Конечно, это он во всё виноват! Он же и защититься не сможет, если на него накричать.
Знакомый, с которым мы ходили на просмотр этого фильма, сказал, что девушка, Джеки, какая-то нелогичная. Влюбилась в парня, который ворвался в её дом. Хочу поспорить – чего в этом нелогичного? Девушек в таком возрасте всегда тянет на романтические приключения, на милосердие и сострадание.
Правда, было в фильме пару неувязочек. Например, откудо у парня-аутиста, который целыми днями ничем не занимается и уж точно не занимается спортом – такая хорошая физическая подготовка ? Когда выяснилось, что Тому исполняется 16 лет – я прыснула в кулак. Выглядит он минимум на 20. Название тоже подобрано странно. В той сцене, где Томас и Джеки во время дождя лежат на земле и разговаривают о том, что они видят с закрытыми глазами, я всё ждала, что Томас скажет «я вижу чёрные шарики». Он не сказал. Вообще шарики фигурировали только в начале, сначала ворох цветных, потом чёрный. И, судя по всему, вылетели они со двора соседки, которая вечно жаловалась на бедного Чарли. Понятно, что шарики были предназначены для того, чтобы что-то символизвать, например, цветные – радости жизни, а чёрный – «ложку дёгтя». Причём воздушный шарик, это что-то, что легко проходит (улетает), и что легко лопнуть. Догадок много, а что хотел сказать автор – неясно. Недочёт!
В общем и целом фильму можно поставить твёрдую 4 (по пятибальной шкале) . Не столь из-за недочётиков – их и в шедеврах полно. Фильм добротный, да, но нет в нём Божей искры. Тем, кто столкнулся с такой проблемой в первый раз – будет интересно, но фильмов таких уже очень много, идея не оригинальна и не нова. А посмотреть всё же стоит. Хотя бы, чтобы стать толерантнее по отношению к другим. Хоть чуть-чуть.
Вероника Писарева
Маленькие харизматичные штучки вроде оригинальных титров в начале и любимого выражения героини Джеки «Вау-вии» создали отличную атмосферу для фильма. История взята обыденная и повседневная, но многим незнакомая, что делает её интересной для зрителя. На протяжении всего фильма хочется то улыбаться, то зажмуривать глаза, чтобы не испытывать стыда за героев, когда они попадают в глупые ситуации.
Актёрская игра приятно удивила, хорошо подобран состав. Особенно понравилась упрямая мамаша-трудоголик, которая с двумя проблемными детьми умудряется ещё быть беременной и выполнять всю домашнюю работу.
Роль, доставшаяся парню-аутисту, Чарли на первый взгляд может показаться лёгкой – чего там, дурачка играть. На самом деле надо постоянно держаться в образе абсолютно другого человека, другой личности, и актёр справился с этим прекрасно.
Джемму Ворд я всегда знала как миловидную худую модель, поэтому на неё как на актрису было особенно интересно посмотреть. Что ж , она смогла меня приятно удивить – играла искренне, даже создалось впечатление, что она и в жизни такая, как на экране.
Главный герой, Томас, честно говоря, не очень понравился. В том смысле, что актёр сам по себе несколько отталкивающий. Но, наверное, подросток, выросший в такой сумасшедшей семейке, едва ли будет смазливым любимчиком.
История довольно логичная и милая, в то же время аворы сумели поднять социальные вопросы – отношение к умственным инвалидам чужих людей, проблемы подростка с братом, страдающим тяжёлой формой аутизма, с девушкой, с роителями. Переходный возраст сам по себе – сложный период, а то, как приходится теперь Тому, сложно представить. Неугомоная мама, папа военный, помешанный на мишке, который указывает ему, что можно делать, а что нельзя. Наверное, его это и не так трогает сначала, он абстрагируется, но когда в твоей личной жизни появляется кто-то ещё – сложно скрывать все скелеты в шкафу. Приходится краснеть и отдуваться за то, в чём ты не виноват. Это ещё одна «заморочка» молодого парня – он хочет показаться крутым, а ему мешают. Он не может признать этого и находит крайнего – невменяемого брата. Конечно, это он во всё виноват! Он же и защититься не сможет, если на него накричать.
Знакомый, с которым мы ходили на просмотр этого фильма, сказал, что девушка, Джеки, какая-то нелогичная. Влюбилась в парня, который ворвался в её дом. Хочу поспорить – чего в этом нелогичного? Девушек в таком возрасте всегда тянет на романтические приключения, на милосердие и сострадание.
Правда, было в фильме пару неувязочек. Например, откудо у парня-аутиста, который целыми днями ничем не занимается и уж точно не занимается спортом – такая хорошая физическая подготовка ? Когда выяснилось, что Тому исполняется 16 лет – я прыснула в кулак. Выглядит он минимум на 20. Название тоже подобрано странно. В той сцене, где Томас и Джеки во время дождя лежат на земле и разговаривают о том, что они видят с закрытыми глазами, я всё ждала, что Томас скажет «я вижу чёрные шарики». Он не сказал. Вообще шарики фигурировали только в начале, сначала ворох цветных, потом чёрный. И, судя по всему, вылетели они со двора соседки, которая вечно жаловалась на бедного Чарли. Понятно, что шарики были предназначены для того, чтобы что-то символизвать, например, цветные – радости жизни, а чёрный – «ложку дёгтя». Причём воздушный шарик, это что-то, что легко проходит (улетает), и что легко лопнуть. Догадок много, а что хотел сказать автор – неясно. Недочёт!
В общем и целом фильму можно поставить твёрдую 4 (по пятибальной шкале) . Не столь из-за недочётиков – их и в шедеврах полно. Фильм добротный, да, но нет в нём Божей искры. Тем, кто столкнулся с такой проблемой в первый раз – будет интересно, но фильмов таких уже очень много, идея не оригинальна и не нова. А посмотреть всё же стоит. Хотя бы, чтобы стать толерантнее по отношению к другим. Хоть чуть-чуть.
Вероника Писарева
Thursday, December 3, 2009
Kõik on hästi
Начну сразу с того, что этот фильм предназначен не для всех. Фильм с весьма суровым, тяжёлым сюжетом доставит удовольствие не всем зрителям, а только ограниченному кругу зрителей, кому нравятся такого рода фильмы. Лично про себя могу сказать, что я смотрел фильм с интересом.
В фильме показывается, так сказать, “серость” будней, тяжёлые отношения между людьми, жизнь разных субкультур. Первая сцена, где молодой парень кончает жизнь самоубийством, вызвала волну смеха в зале, и у меня на лице тоже можно было увидеть улыбку. Начало было неожиданным. Все четверо друга умирают в один момент, но этим можно было оправдать замкнутость и грубость главного героя. На протяжении всего фильма хотелось узнать, по какой причине умерли эти молодые люди, у которых была вся жизнь впереди. Конечно можно было догадаться, что причина не пустяковая. Конец был весьма неожиданный, когда оказалось, что главный герой тоже должен был погибнуть, но не погиб по собственной трусости.
По ходу фильма было заметно, что он был снят в стиле некого арт-хауса. Об этом говорит простота актёров и стиль того, как он был снят. Большинство сцен тихие и серые.
В общем, повторюсь, фильм понравиться не всем. Но конец фильма видимо шокировал всех зрителей в зале и все выходили из зала тихо.
Baširov Ramil
В фильме показывается, так сказать, “серость” будней, тяжёлые отношения между людьми, жизнь разных субкультур. Первая сцена, где молодой парень кончает жизнь самоубийством, вызвала волну смеха в зале, и у меня на лице тоже можно было увидеть улыбку. Начало было неожиданным. Все четверо друга умирают в один момент, но этим можно было оправдать замкнутость и грубость главного героя. На протяжении всего фильма хотелось узнать, по какой причине умерли эти молодые люди, у которых была вся жизнь впереди. Конечно можно было догадаться, что причина не пустяковая. Конец был весьма неожиданный, когда оказалось, что главный герой тоже должен был погибнуть, но не погиб по собственной трусости.
По ходу фильма было заметно, что он был снят в стиле некого арт-хауса. Об этом говорит простота актёров и стиль того, как он был снят. Большинство сцен тихие и серые.
В общем, повторюсь, фильм понравиться не всем. Но конец фильма видимо шокировал всех зрителей в зале и все выходили из зала тихо.
Baširov Ramil
Must õhupall
А где шарик?
Первое, о чём я спросил, когда вышел из кинозала, было «А где, собственно, чёрный шарик?». Впрочем, шарик там особо и не нужен (он, кстати, взлетел в небо на заднем плане почти сразу после титров).
С самого начала фильм порадовал титрами. Это уже повод его посмотреть. Так как «Black Balloon» снимали в Австралии, было крайне любопытно посмотреть на то, как люди живут там. Кино, безусловно, является отражением жизни. В данном случае эта жизнь очень далёкая, не похожая на нашу, отчего для нас она только интереснее!
Однако мне всё-таки показалось, в некоторой степени, нелогичным поведение главных героев. Например, странная девушка, принимая душ, влюбляется в незнакомого молодого человека, который догоняет своего брата аутиста в уборной в чужом доме, а затем даже привязывается к этому аутисту. Да-да, на всех свиданиях в течение фильма брат не покидает влюблённую пару.
Впрочем, возможно, я что-то упустил или недопонял, поэтому советую каждому посмотреть фильм самостоятельно и сделать свои выводы — так, в любом случае, справедливее и объективнее. Смотрится фильм легко, не напрягает и не надоедает. К тому же не отличается банальностями вроде таких ключевых моментов, как «пистолет», «труп», «вертолёт», «взрыв». Этот фильм — про подростка, его отношения и поведение в такой сложной ситуации (а брат-аутист, по-моему, очень сложная ситуация).
К минусам я бы причислил ещё тот факт, что Томаса, которому в одной из сцен фильма исполняется 16 лет, играет актёр Рис Уэйкфилд 1988 года рождения, а его «одноклассница» - модель Джемма Уорд, на год старше.
Мой вердикт как зрителя: фильм посмотреть стоит! Его нельзя поставить в один ряд со «Сталкером» Тарковского или «Космической одиссеей» Кубрика, но это самое то, чтобы отлично провести вечер не дома.
Никита Панюшкин
Первое, о чём я спросил, когда вышел из кинозала, было «А где, собственно, чёрный шарик?». Впрочем, шарик там особо и не нужен (он, кстати, взлетел в небо на заднем плане почти сразу после титров).
С самого начала фильм порадовал титрами. Это уже повод его посмотреть. Так как «Black Balloon» снимали в Австралии, было крайне любопытно посмотреть на то, как люди живут там. Кино, безусловно, является отражением жизни. В данном случае эта жизнь очень далёкая, не похожая на нашу, отчего для нас она только интереснее!
Однако мне всё-таки показалось, в некоторой степени, нелогичным поведение главных героев. Например, странная девушка, принимая душ, влюбляется в незнакомого молодого человека, который догоняет своего брата аутиста в уборной в чужом доме, а затем даже привязывается к этому аутисту. Да-да, на всех свиданиях в течение фильма брат не покидает влюблённую пару.
Впрочем, возможно, я что-то упустил или недопонял, поэтому советую каждому посмотреть фильм самостоятельно и сделать свои выводы — так, в любом случае, справедливее и объективнее. Смотрится фильм легко, не напрягает и не надоедает. К тому же не отличается банальностями вроде таких ключевых моментов, как «пистолет», «труп», «вертолёт», «взрыв». Этот фильм — про подростка, его отношения и поведение в такой сложной ситуации (а брат-аутист, по-моему, очень сложная ситуация).
К минусам я бы причислил ещё тот факт, что Томаса, которому в одной из сцен фильма исполняется 16 лет, играет актёр Рис Уэйкфилд 1988 года рождения, а его «одноклассница» - модель Джемма Уорд, на год старше.
Мой вердикт как зрителя: фильм посмотреть стоит! Его нельзя поставить в один ряд со «Сталкером» Тарковского или «Космической одиссеей» Кубрика, но это самое то, чтобы отлично провести вечер не дома.
Никита Панюшкин
Yatzy
Saalis oli küll tunduvalt vähem rahvast, kui eelmine kord, kuid see ei muutnud filmi oluliselt vähemnauditavaks. Kõige paeluvamaks minujaoks just neid filme vaadates on saanud pealkirjade defineerimine iseenda jaoks. Huviga olen ma alati proovinud ndale tekitada mingisuguse illusiooni filmist, mida ma võin kohe nägema hakata ja alati olen ma olnud ülimalt rahul, kui minu visioon filmist on täielikult peapeale lükatud. Tekitab sellise mõnusa tunde. Yatzy't pidasin ma rohkem nagu Vene ruleti sarnaseks. Arvasin, et tegu võiks tulla rahaga arveldamise, narkootikumide ja võla peale mäng, kuid eksisin. Film rääkis hoopis millestki, millest ma ei osanud mõeldagi. Aga see selleks.. filmist siis.
Peategelaseks oli noor poiss, kes elas erinevates kasuperedes. Lahkunud just Oslost viimasest perekonnast saabus poiss väiksesse linnakesse, kus kohtub uute inimestega ja oma uue kasuperekonnaga. Poiss armub ühte tüdrukusse, kuid oma mõtteis piinlevate luulude tõttu, ei tule neil midagi välja. Nimelt näeb poiss pidevalt oma silme ees eelmisest perest kasuvenda, kes suri tulekahjus nende endi korteris. Poiss ei tunne süüd, vaid meeletut hirmu tema ees, sest tema kasuvend kasutas temapeale nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda. Kõike seda arvestades oli poisist saanud üsna kergesti mõjutatav, tiba skisofreeniliste kalduvustega endale mitte aru andev noormees. Olles tihti segaduses suudab ta korda saata mitmed tegusid, mida ta hiljem tegutseb. Lugu lõppeb sellega, kuidas poiss loobub vanast elust ja proovib elama hakati uuelt lehelt, sest yatzy mängus võidavad kõik.
Hoolimata sellest, et film minule meeldis tekkis mul palju küsimärke, millele ma kahjuks isegi filmi lõpus vastust ei saanud. Sissejuhatus filmile oli ka üsna segane, ning lootes terve filmi käigus sellele selgust saada, pidin ma siiski pettuma. Alguse sisust sain ma aru alles filmi lõpus. Mõistan, et filmi süžee võib huvitavamaks muuta äkiline sissejuhatus, aga kahjuks ei teadnud ma ka filmi viimase kümne minutini, mis juhtus selle poisi vanematega, mis juhtus tema eelmise perekonnaga jne. Seega on üsna normaalne, kui ka teil tekib samasuguseid lünki. Ehk sooviski seda filmi režissöör taodelda? Ei tea, kuid häirima jäi see mind siiski, kahjuks.
Võimalik, et puudu jäi ka natukene näitlejatöö loomulikkusest. Naispeaosa täitja emotsioonid jäid kuidagi üsna varjatuks ja ühekülgseks. Samuti jäi kinniseks poisi viha ja segadus, aga pole midagi. Film mulle ise meeldis ja eks kritiseerida on alati lihtsam kui ise mängida ja teha. Sellegipoolest oli tegu väga hea filmiga, millesarnast vaataks kindlasti uuesti ja soovitaks soojalt ka teistele!
Janne Susi
Tartu Just Film noortežürii liige
Peategelaseks oli noor poiss, kes elas erinevates kasuperedes. Lahkunud just Oslost viimasest perekonnast saabus poiss väiksesse linnakesse, kus kohtub uute inimestega ja oma uue kasuperekonnaga. Poiss armub ühte tüdrukusse, kuid oma mõtteis piinlevate luulude tõttu, ei tule neil midagi välja. Nimelt näeb poiss pidevalt oma silme ees eelmisest perest kasuvenda, kes suri tulekahjus nende endi korteris. Poiss ei tunne süüd, vaid meeletut hirmu tema ees, sest tema kasuvend kasutas temapeale nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda. Kõike seda arvestades oli poisist saanud üsna kergesti mõjutatav, tiba skisofreeniliste kalduvustega endale mitte aru andev noormees. Olles tihti segaduses suudab ta korda saata mitmed tegusid, mida ta hiljem tegutseb. Lugu lõppeb sellega, kuidas poiss loobub vanast elust ja proovib elama hakati uuelt lehelt, sest yatzy mängus võidavad kõik.
Hoolimata sellest, et film minule meeldis tekkis mul palju küsimärke, millele ma kahjuks isegi filmi lõpus vastust ei saanud. Sissejuhatus filmile oli ka üsna segane, ning lootes terve filmi käigus sellele selgust saada, pidin ma siiski pettuma. Alguse sisust sain ma aru alles filmi lõpus. Mõistan, et filmi süžee võib huvitavamaks muuta äkiline sissejuhatus, aga kahjuks ei teadnud ma ka filmi viimase kümne minutini, mis juhtus selle poisi vanematega, mis juhtus tema eelmise perekonnaga jne. Seega on üsna normaalne, kui ka teil tekib samasuguseid lünki. Ehk sooviski seda filmi režissöör taodelda? Ei tea, kuid häirima jäi see mind siiski, kahjuks.
Võimalik, et puudu jäi ka natukene näitlejatöö loomulikkusest. Naispeaosa täitja emotsioonid jäid kuidagi üsna varjatuks ja ühekülgseks. Samuti jäi kinniseks poisi viha ja segadus, aga pole midagi. Film mulle ise meeldis ja eks kritiseerida on alati lihtsam kui ise mängida ja teha. Sellegipoolest oli tegu väga hea filmiga, millesarnast vaataks kindlasti uuesti ja soovitaks soojalt ka teistele!
Janne Susi
Tartu Just Film noortežürii liige
Tuesday, December 1, 2009
Vaata mu seelikut
Seansi alguseks oli saali kogunenud väga suur hulk rahvast. Tõotas tulla põnev poolteist tundi paljude filmihuvilistega. Alguses ei osanud ma filmi pealkirjast midagi erilist välja lugeda. Ei osanud defineerida lauset "Vaata mu seelikut". Kui isegi täpsem olla, polnud mul õrna aimugi, mis võib selle ilmi süžeeks olla. Ma ei teadnud, kas film räägib moest, prostitutsioonist või millestki, millele ma tol hetkel isegi mõelda ei osanud.
Tegelikult rääkis film siiski neljast elurajalt kõrvalekaldunud naisest, kes kõik olid sattunud võõrutuskeskusesse sama probleemiga- nad olid sõltlased. Olles harjunud elama vabalt ilma mingisuguste piirideta leidsid naised ükshetk end ahistatuna sealsetest reeglitest ja põgenesid, et nautida elu. Varastades tarbeesemeid, tarvitades medikamente ning lõbutsedes, leidis viimaks iga naine enda elule kas uue alguse või lõpu. Mõni õnneliku, mõni kurva, olenevalt sellest, kas oldi nii tugev, et keerata elule uus lehekülg või vastupidi- kaotades oma elu sootuks siit planeedilt.
Kommenteerides näitlejatööd pole mul mitte kui midagi halvasti öelda. Sest olgugi, et tegu oli üsna traagilise filmiga, tuli kõikide näitlemisoskus välja võrdlemisi loomulikult. Ja mind pani hämmastama, kui veenvalt see mõjus. Ehk tõesti ei soovita ma seda filmi ääretult nõrganärvilistele, kuid sellegipoolest soovitan seda vaatamiseks kõigile, kes vähegi suudavad seda vaadata, sest vahel on hea saada väiksema "kultuurilise šoki" osaliseks.
Filmi pingsalt jälgides läbis mind üsna rusuv meeleolu, sest tihtipeale ei märkagi inimesed seda nii-öelda elu telgitagust ja seda halba, mis meid kõiki tegelikult ümbritseb. Film oli minu arvates väga loomulik just nimelt oma mõtte poolest. Ükskõik kes me ka poleks, on kõigile siin maailmas väljapääs, olgu see siis põgenemine, uus lehekülg oma elus või surm. Antud film oli nagu uks avamaks vaate sellisele elu poolele, mida me tihtipeale ei näe või ignoreerime sootuks. Võin olla kindel, et minu silmi avardas see film kindlasti, ning samuti pani ka mõtlema, mida me siiski elult tahame, mida me elult nõuame ja millised on need piirid, mis me endale lõppude lõpuks kehtestame, et elu oleks elamist väärt.
Janne Susi
Tartu Just Filmi noortežürii liige
Tegelikult rääkis film siiski neljast elurajalt kõrvalekaldunud naisest, kes kõik olid sattunud võõrutuskeskusesse sama probleemiga- nad olid sõltlased. Olles harjunud elama vabalt ilma mingisuguste piirideta leidsid naised ükshetk end ahistatuna sealsetest reeglitest ja põgenesid, et nautida elu. Varastades tarbeesemeid, tarvitades medikamente ning lõbutsedes, leidis viimaks iga naine enda elule kas uue alguse või lõpu. Mõni õnneliku, mõni kurva, olenevalt sellest, kas oldi nii tugev, et keerata elule uus lehekülg või vastupidi- kaotades oma elu sootuks siit planeedilt.
Kommenteerides näitlejatööd pole mul mitte kui midagi halvasti öelda. Sest olgugi, et tegu oli üsna traagilise filmiga, tuli kõikide näitlemisoskus välja võrdlemisi loomulikult. Ja mind pani hämmastama, kui veenvalt see mõjus. Ehk tõesti ei soovita ma seda filmi ääretult nõrganärvilistele, kuid sellegipoolest soovitan seda vaatamiseks kõigile, kes vähegi suudavad seda vaadata, sest vahel on hea saada väiksema "kultuurilise šoki" osaliseks.
Filmi pingsalt jälgides läbis mind üsna rusuv meeleolu, sest tihtipeale ei märkagi inimesed seda nii-öelda elu telgitagust ja seda halba, mis meid kõiki tegelikult ümbritseb. Film oli minu arvates väga loomulik just nimelt oma mõtte poolest. Ükskõik kes me ka poleks, on kõigile siin maailmas väljapääs, olgu see siis põgenemine, uus lehekülg oma elus või surm. Antud film oli nagu uks avamaks vaate sellisele elu poolele, mida me tihtipeale ei näe või ignoreerime sootuks. Võin olla kindel, et minu silmi avardas see film kindlasti, ning samuti pani ka mõtlema, mida me siiski elult tahame, mida me elult nõuame ja millised on need piirid, mis me endale lõppude lõpuks kehtestame, et elu oleks elamist väärt.
Janne Susi
Tartu Just Filmi noortežürii liige
Sunday, November 29, 2009
Hiilgav staar
Kohal oli vaid viis inimest, neli neist žürii, niiet saal oli päris tühi. Kuid sellel ei olnud mingit tähtsust. Film oli ingliskeelsete subtiitritega, nagu ka "Keelatud vili" puhul (neil kes inglise keelest aru ei saa, oli natukene halb vaadata), rootsikeelne. Esmamulje filmist oli väga hea. Arvasin, et see tuleb parem kui eelmised filmid, kuid ajapikku arvamus muutus.
Film sisaldas nii tüüpilisi teismeliste, kui ka tõsisemaid probleeme. Ühel hetkel tundus, et Jenna elu oleks juba päris talle meelepäraselt läinud, kuni ta sai teda, et tema emal ilmnes jälle vähk. Lapsele on emal kõige suurem tähtsus maailmas. Tüdruku ema pidi varsti surema. Nagu sellest ei piisaks, pidi ta pettuma ka oma armastuses ja kaotama sõbra. Seevastu sai ta aga sõpradeks nende kooli popima, kui ka tema naabri, tüdruku Ullisega. Nüüd muutus tema elu oluliselt. Ta hakkas käima pidudel, poppi tegema, jooma, suitsetama, jne. Kord nad isegi varastasid. Samas oli Ullis talle toeks. Jenna ei suutnud kuidagi leppida, et ta kaotab oma ema ja peab vanaemaga elama hakkama, kuid see pidi juhtuma ja juhtuski. Ajapikku aga kõik laabus.
Minu arvates olid filmi nutmis-stseenid liiga pikad ja venitatud. Vahepeal läks tegevus liiga kiiresti vahepeal liiga aeglaselt. Üldiselt oli kurb film, kuid oli ka naljakaid hetki.
Karolin Kelpman
Just Filmi Tartu noortežürii liige
Film sisaldas nii tüüpilisi teismeliste, kui ka tõsisemaid probleeme. Ühel hetkel tundus, et Jenna elu oleks juba päris talle meelepäraselt läinud, kuni ta sai teda, et tema emal ilmnes jälle vähk. Lapsele on emal kõige suurem tähtsus maailmas. Tüdruku ema pidi varsti surema. Nagu sellest ei piisaks, pidi ta pettuma ka oma armastuses ja kaotama sõbra. Seevastu sai ta aga sõpradeks nende kooli popima, kui ka tema naabri, tüdruku Ullisega. Nüüd muutus tema elu oluliselt. Ta hakkas käima pidudel, poppi tegema, jooma, suitsetama, jne. Kord nad isegi varastasid. Samas oli Ullis talle toeks. Jenna ei suutnud kuidagi leppida, et ta kaotab oma ema ja peab vanaemaga elama hakkama, kuid see pidi juhtuma ja juhtuski. Ajapikku aga kõik laabus.
Minu arvates olid filmi nutmis-stseenid liiga pikad ja venitatud. Vahepeal läks tegevus liiga kiiresti vahepeal liiga aeglaselt. Üldiselt oli kurb film, kuid oli ka naljakaid hetki.
Karolin Kelpman
Just Filmi Tartu noortežürii liige
Saturday, November 28, 2009
Keelatud vili
"Keelatud vili" rääkis kahest sõbrannast, kes olid pärit jumalauskilikest perekonnadest. 18 aastane Maria tahtis teada saada ja tunnetada kogu seda maailma osa, mida Jumal neile keelas. Ta põgenes kodust, kutsudes 18 aastase sõbranna Raaklit ka kaasa, kuid tüdruk keeldus. Tüdrukute vanemad saatsid Raakli Maria juurde linna, et ta oleks oma sõbranna kaitseingel ja hoiaks tal silma peal. Pärast ta turvaliselt koju ka tooks. Keelatud viljad, mis tundusid nii head polnud aga hoopiski sellised. Magusa glasuuri all peitus kibedus, mis sisaldas kannatust, kurbust ja piinu. Kuigi Raakel oli alguses Jumalale truu, proovis lõpuks ka tema Jeesus Kristuse poolt keelatud vilju. Kuid selline maailm ei koosnenudki vaid halvast, nagu neile oli räägitud, Raakel sai tuttavaks Toniga kes teda mõistis ja armus. Maria aga muutus sellises maailmas vaimselt ebastabiilseks ja avastas, et oli oma usu Jumalasse kaotanud, seepeale läks ta endast väga välja ja palus Raaklit et nad tagasi koju läheksid. Nagu on juba teada, siis igast asjast võib tekkida sõltuvus, isegi kui sa seda ei taha. Raakel mõistis et selline jumalausklik elu polegi nii hea ja läks kodust ära, linna, tagasi rikutud ja kurnatud maailma.
Minu arvates oli see film kõigist seni nähtud filmidest parim. Mõtlema panev ja päris hästi tehtud. Kuigi sellise teemaga filme on päris mitmeid, on see film kuidagi omapärane, omamoodi kaasahaarav. Filmist järeldub ka et maailm polegi nii halb paik kui räägitakse,vaatamata kõigile halbadele viljadele.
Karolin Kelpman
Just Filmi Tartu noortežürii liige
Minu arvates oli see film kõigist seni nähtud filmidest parim. Mõtlema panev ja päris hästi tehtud. Kuigi sellise teemaga filme on päris mitmeid, on see film kuidagi omapärane, omamoodi kaasahaarav. Filmist järeldub ka et maailm polegi nii halb paik kui räägitakse,vaatamata kõigile halbadele viljadele.
Karolin Kelpman
Just Filmi Tartu noortežürii liige
Niko - tee tähtedeni
Niko oli pisike põhjapõder, kes unistas lendamisest ning soovis kohata oma isa. Ema oli Nikole rääkinud ta isast ning öelnud, et isa kuulub Jõuluvana õhujõududesse.
Niko karjaga oli kõik korras, kuni ühel päeval leidsid hundid oru, kus elasid põdrad ning üritasid neid maha murda. Kari põgenes huntide eest, kuid Niko otsustas karjast eraldi minna, kuna kõik olid ta peale pahased sest tema oli süüdi, et hundid karja leidsid.
Niko võttis südame rindu ning hakkas otsima teed Jõuluvanamäle, et leida üles oma isa. Sellest sai aga pikk seiklus, mille käigus leidis Niko oma isa, sai palju uusi sõpru ning avastas, et ta suudab lennata.
Ma arvan ,et film oli suunatud väikestele lastele ning näitas, et endasse peab uskuma ja oma unistusi tasub üritada ellu viia.
Kersti Rebane
Just Filmi Tartu noortežürii liige
Niko karjaga oli kõik korras, kuni ühel päeval leidsid hundid oru, kus elasid põdrad ning üritasid neid maha murda. Kari põgenes huntide eest, kuid Niko otsustas karjast eraldi minna, kuna kõik olid ta peale pahased sest tema oli süüdi, et hundid karja leidsid.
Niko võttis südame rindu ning hakkas otsima teed Jõuluvanamäle, et leida üles oma isa. Sellest sai aga pikk seiklus, mille käigus leidis Niko oma isa, sai palju uusi sõpru ning avastas, et ta suudab lennata.
Ma arvan ,et film oli suunatud väikestele lastele ning näitas, et endasse peab uskuma ja oma unistusi tasub üritada ellu viia.
Kersti Rebane
Just Filmi Tartu noortežürii liige
Suvebluus
Tartu Just Filmi esimene film oli ,,Suvebluus’’. Film rääkis 15 aastasest poisist Alexist, kelle vanemad lahutasid.
Vanemate lahutuse tõttu pidi Alex silmitsi seisma oma elus toimuvate suurte muudatustega , mis toimusid vägagi kiirelt.Ta avastas, et ta pole isaga kunagi eriti lähedane olnud ning isast eemalolek ei häirinud teda. Peagi sai ta aga aru, et ei ema ega isa ei taha teda enda juurde just rõõmuga elama võtta. Kuid samas polnud vanemad nõus teda ka sõbra poole laskma. Veel sai ta aru, et vanemad olid lahutusest palju kiiremini üle saanud kui tema.
Film pani mõtlema selle üle, kui palju on tänapäeval lahutusi ning kuidas see mõjub noortele. Kuid samas näitas film ka seda, et ei või lootust kaotada ja tuleb leida midagi, mille nimel eluga edasi liikuda.
Kersti Rebane
Vanemate lahutuse tõttu pidi Alex silmitsi seisma oma elus toimuvate suurte muudatustega , mis toimusid vägagi kiirelt.Ta avastas, et ta pole isaga kunagi eriti lähedane olnud ning isast eemalolek ei häirinud teda. Peagi sai ta aga aru, et ei ema ega isa ei taha teda enda juurde just rõõmuga elama võtta. Kuid samas polnud vanemad nõus teda ka sõbra poole laskma. Veel sai ta aru, et vanemad olid lahutusest palju kiiremini üle saanud kui tema.
Film pani mõtlema selle üle, kui palju on tänapäeval lahutusi ning kuidas see mõjub noortele. Kuid samas näitas film ka seda, et ei või lootust kaotada ja tuleb leida midagi, mille nimel eluga edasi liikuda.
Kersti Rebane
Friday, November 27, 2009
Minu Enesetapp
Film “Minu Enesetapp” on juba nime poolest väga provokatiivne. Teadmine, et üllitis on võitnud pea kõik festivalid,kus ta on osalenud, teebki filmi juba eos nii populaarseks, et täidab saali rahvamassiga ja müüb viimse kui pileti välja.
Millest see Pöffi raames linastuv tänavuse aasta üks populaarsemaid filme siis räägib?
Film on noorest arvutinohikust Archiest, kelle elu vailedamatu osa on videokaamera. Tuleb hetk, millal poiss peab koolitöö raames tegema oma videoprojekti. Peategelane otsustab, et teeb filmi, kus ta tapab end filmi lõpus ära. Loomulikult peab iga teine inimene poissi vaimuhaigeks ning ta saadetakse arsti juurde. Tegelikkuses Archie tahabki sellist filmi teha. Ta saab tänu oma skandaalsele plaanile tuttavaks oma unistuste tüdrukuga ja avastab, et tüdrukul on temaga sarnane mõttemaailm. Ka tüdruk tahab endalt elu võtta.
Alates kooliprojektist filmib Archie kogu aeg ja kõike, mis temaga toimub ja juhtub.Samuti filmib Archie õhtut, mil ta koolipeole läheb. Peol saab ta paremini tuttavaks oma klassikaaslastega ning räägib oma filmiprojektist ja mõttemaailmast ka neile. Hommikul avastatakse kooli võimlast Archie klassivend, kes on ennast üles poonud. See lööb kõik pea peale.
Archie ja tema tüdruk olid plaaninud ennast ära tappa filmi algusest peale, seda teeb aga hoopis Archie suvaline klassivend. Kas sellel on mingi seos Archiega? Minu arvates oli Archie vaimne manipulaator. Ta mõjutas vaimselt nii tüdrukut, kes lõpuks tablettidega enesetappu üritab, kui ka klassivenda.
Ma arvan, et see oli väga hea film, kuigi veel pool tundi enne lõppu ma mõtlesin, et lahkun kinosaalist. Peategelane Archie oli kõige ilgem tüüp ja tegelaskuju, kes olla saab. Ma tõmbaksin paralleele Archie ja raamatu “Kuristik rukkis” peategelase Holdeni vahele. Ka see tegelane suutis mind samamoodi välja vihastada nagu Archie. Kui tavaliselt hakkab sellistest erakutest ja “maailmavalu” tüüpidest ikka kahju, siis Archie puhul mitte. Tema suutis põhjustada vaid põlastustunde.
Kui üks film liigutab, olgu siis halvas või heas mõttes, on see hea film. Täpselt seda võib öelda ka filmi “Minu enesetapp” kohta. See oli suurepäraselt tehtud, huvitav, teistsugune ja haaras kaasa. Ma ootasin juba tükk aega seda “kirssi tordi peal”, mis liigutaks ja paneks mõtlema. Minu üllatuseks oli see kirss hoopis teistsugune kui oleksin osanud oodata - super!
Millest see Pöffi raames linastuv tänavuse aasta üks populaarsemaid filme siis räägib?
Film on noorest arvutinohikust Archiest, kelle elu vailedamatu osa on videokaamera. Tuleb hetk, millal poiss peab koolitöö raames tegema oma videoprojekti. Peategelane otsustab, et teeb filmi, kus ta tapab end filmi lõpus ära. Loomulikult peab iga teine inimene poissi vaimuhaigeks ning ta saadetakse arsti juurde. Tegelikkuses Archie tahabki sellist filmi teha. Ta saab tänu oma skandaalsele plaanile tuttavaks oma unistuste tüdrukuga ja avastab, et tüdrukul on temaga sarnane mõttemaailm. Ka tüdruk tahab endalt elu võtta.
Alates kooliprojektist filmib Archie kogu aeg ja kõike, mis temaga toimub ja juhtub.Samuti filmib Archie õhtut, mil ta koolipeole läheb. Peol saab ta paremini tuttavaks oma klassikaaslastega ning räägib oma filmiprojektist ja mõttemaailmast ka neile. Hommikul avastatakse kooli võimlast Archie klassivend, kes on ennast üles poonud. See lööb kõik pea peale.
Archie ja tema tüdruk olid plaaninud ennast ära tappa filmi algusest peale, seda teeb aga hoopis Archie suvaline klassivend. Kas sellel on mingi seos Archiega? Minu arvates oli Archie vaimne manipulaator. Ta mõjutas vaimselt nii tüdrukut, kes lõpuks tablettidega enesetappu üritab, kui ka klassivenda.
Ma arvan, et see oli väga hea film, kuigi veel pool tundi enne lõppu ma mõtlesin, et lahkun kinosaalist. Peategelane Archie oli kõige ilgem tüüp ja tegelaskuju, kes olla saab. Ma tõmbaksin paralleele Archie ja raamatu “Kuristik rukkis” peategelase Holdeni vahele. Ka see tegelane suutis mind samamoodi välja vihastada nagu Archie. Kui tavaliselt hakkab sellistest erakutest ja “maailmavalu” tüüpidest ikka kahju, siis Archie puhul mitte. Tema suutis põhjustada vaid põlastustunde.
Kui üks film liigutab, olgu siis halvas või heas mõttes, on see hea film. Täpselt seda võib öelda ka filmi “Minu enesetapp” kohta. See oli suurepäraselt tehtud, huvitav, teistsugune ja haaras kaasa. Ma ootasin juba tükk aega seda “kirssi tordi peal”, mis liigutaks ja paneks mõtlema. Minu üllatuseks oli see kirss hoopis teistsugune kui oleksin osanud oodata - super!
Thursday, November 26, 2009
Tartu avamine
Täna kell 18.00-22.00 Pärmivabrikus (Pika ja Pärna tänava ristis, Pikk 58)
JUST FILMI AVAMINE ja KODANIKUPÄEVA lõpupidu
* Graffiti võistlus ja lasergraffiti
* Tartu Justi eksklusiiv: filmid, mis Cinamoni ei mahtunud!
* Esinevad: Karmo Toome ja Paks Matu, DJ Berk Vaher ja Honey Power
* üllatused
Üritus on tasuta!
JUST FILMI AVAMINE ja KODANIKUPÄEVA lõpupidu
* Graffiti võistlus ja lasergraffiti
* Tartu Justi eksklusiiv: filmid, mis Cinamoni ei mahtunud!
* Esinevad: Karmo Toome ja Paks Matu, DJ Berk Vaher ja Honey Power
* üllatused
Üritus on tasuta!
Minu enesetapp
Seanss algas viivitusega, kuna filmil puudus heli. Kuid põnevust tekitasid need ilma helita nähtud stseenid siiski. Saal oli puupüsti rahvast täis, nii et isegi trepid olid tulvil seal istuvaid inimesi. Film pandi teist korda käima. Ikka puudus heli. Rahva seast kostus hüüe: "Natukene on vist parem küll!" Terve saal rõkkas naerust ja saalis valitses mõnus ja hea, pöffilik ühtne meeleolu. Ja kui lõpuks film koos heliga peale hakkas, aplodeeris selle peale terve saalitäis rahvast.
Film rääkis noormehest Archiest, kes kavatses teha kaamera ees enesetapu. Tuli aga välja, et kooli ilusaim tüdruk on Arichie mõttekaaslane. Alates sellest hetkest, kui ta koolile kuulutas, et ta teeb video oma enesetapust oma projektiks, hakkas ta kaameraga igal pool ringi käima. Minu jaoks oli film täis põnevust ja väga omapärane. Omapärane just kaameratöö pärast. Nimelt film oli koostatud niimoodi, et osa lõike näitas läbi peategelase kaamera ja niimoodi, et kõik mõistaks tema ängi ja mõtteid elust. Originaalne oli ka see, kuidas oli mängufilmi lisatud väikeseid animatsioone või isegi väikeseid telesaateid.
Film ise oli šokeerivalt aus noorte ja nende mõtete koha pealt. Filmis kajastusid näiteks sellised teemad: alkohol, suits, seks, narkootikumid ja enesetapp. Filmis kohtusid väga tõsised teemad, millest mõnede puhul oli näha tõelist fantaasialendu. Näiteks kui Archie sunniti psühholoogi juurde minema, siis muutusid psühholoog ja Archie animatsioonideks, kes kujutasid endast Matrixi tegelasi. Samas oli seal selliseid teemasid, nagu hoolimatud vanemad väga hästi, väheste stseenidega välja toodud. Ja ka enesetapu teemaga mitte lihtsalt pealiskaudseks jäädud, vaid selle sügavustesse süüvitud. Film sai lõpus suure ja tugeva aplausi.
Käbi Suvi
Film rääkis noormehest Archiest, kes kavatses teha kaamera ees enesetapu. Tuli aga välja, et kooli ilusaim tüdruk on Arichie mõttekaaslane. Alates sellest hetkest, kui ta koolile kuulutas, et ta teeb video oma enesetapust oma projektiks, hakkas ta kaameraga igal pool ringi käima. Minu jaoks oli film täis põnevust ja väga omapärane. Omapärane just kaameratöö pärast. Nimelt film oli koostatud niimoodi, et osa lõike näitas läbi peategelase kaamera ja niimoodi, et kõik mõistaks tema ängi ja mõtteid elust. Originaalne oli ka see, kuidas oli mängufilmi lisatud väikeseid animatsioone või isegi väikeseid telesaateid.
Film ise oli šokeerivalt aus noorte ja nende mõtete koha pealt. Filmis kajastusid näiteks sellised teemad: alkohol, suits, seks, narkootikumid ja enesetapp. Filmis kohtusid väga tõsised teemad, millest mõnede puhul oli näha tõelist fantaasialendu. Näiteks kui Archie sunniti psühholoogi juurde minema, siis muutusid psühholoog ja Archie animatsioonideks, kes kujutasid endast Matrixi tegelasi. Samas oli seal selliseid teemasid, nagu hoolimatud vanemad väga hästi, väheste stseenidega välja toodud. Ja ka enesetapu teemaga mitte lihtsalt pealiskaudseks jäädud, vaid selle sügavustesse süüvitud. Film sai lõpus suure ja tugeva aplausi.
Käbi Suvi
Wednesday, November 25, 2009
Ilus
Saal läheb pimedaks. Film algab salapärase muusika saatel.
Film räägib ühest poisist, kelle kireks on pildistamine, mida kasutab ära Danny seksiksas naabritüdruk Suzie. Näitlejatöö on hea. Sebastian Gregory mängib hästi välja minu arust natukene liiga hädise Danny. Ka Peta Wilson mängib hästi Danny kasuema, kes on hirmul oma mehe ees, see eest aga armastab ja hoiab väga oma kasupoega. Isegi rohkem, kui Danny enda isa. Film ise kulgeb tavapärase skeemi järgi. Pinge tõuseb, salapärane muusika, pinge on haripunktis, pingelangus. See skeem tõesti aitab, kuna filmi ajal ei haju minu tähelepanu kordagi, vaid pigem kasvab soov teada saada, mis edasi juhtub või kuidas film lõppeb. Näide sellest skeemist on näiteks koht, kus Suzie palub Dannyl kahtlasest majast ja selle elanikust pilte teha. Danny ronib üle aia ja hakkab aeda pildistama. Pinge tõuseb. Vahepeal tundub, nagu aias oleks keegi veel peale Danny. Ohtliku kõlaga muusika. Pinge tõuseb veelgi. Danny pildistab kujukesi, mis tunduvad nagu piinatud olevused. Leiab maa seest mingi kasti. Ta avab luugi ja järsku lendavad välja valged tuvid. Pinge haripunkt. Naine majast tuleb vaatama, et mis toimub, kuid Danny jõuab peitu pugeda. Nii kui naine silmapiirilt kadunud on, hüppab Danny üle aia tagasi tänavale. Pinge langus. Üldiselt filmi süžee on põnev, kuid lõpp jääb veidikene segaseks. Näiteks häirib asjaolu, et lõpus räägib Suzie ema jutte, mida ta on kusagilt kuulnud. See on mõeldud filmi lõpus nii, et need jutud annavad vastused paljudele küsimustele, mis on jäänud lahtiseks. Aga kuna terve filmi vältel kinnitavad tegelased üksteisele, et ei tohi uskuda kõike mida sa kuuled, siis tekkis minus kui filmi vaatajas küsimus, et kas uskuda neid Suzie ema kusagilt kuuldud jutte või mitte.
Käbi Suvi
Film räägib ühest poisist, kelle kireks on pildistamine, mida kasutab ära Danny seksiksas naabritüdruk Suzie. Näitlejatöö on hea. Sebastian Gregory mängib hästi välja minu arust natukene liiga hädise Danny. Ka Peta Wilson mängib hästi Danny kasuema, kes on hirmul oma mehe ees, see eest aga armastab ja hoiab väga oma kasupoega. Isegi rohkem, kui Danny enda isa. Film ise kulgeb tavapärase skeemi järgi. Pinge tõuseb, salapärane muusika, pinge on haripunktis, pingelangus. See skeem tõesti aitab, kuna filmi ajal ei haju minu tähelepanu kordagi, vaid pigem kasvab soov teada saada, mis edasi juhtub või kuidas film lõppeb. Näide sellest skeemist on näiteks koht, kus Suzie palub Dannyl kahtlasest majast ja selle elanikust pilte teha. Danny ronib üle aia ja hakkab aeda pildistama. Pinge tõuseb. Vahepeal tundub, nagu aias oleks keegi veel peale Danny. Ohtliku kõlaga muusika. Pinge tõuseb veelgi. Danny pildistab kujukesi, mis tunduvad nagu piinatud olevused. Leiab maa seest mingi kasti. Ta avab luugi ja järsku lendavad välja valged tuvid. Pinge haripunkt. Naine majast tuleb vaatama, et mis toimub, kuid Danny jõuab peitu pugeda. Nii kui naine silmapiirilt kadunud on, hüppab Danny üle aia tagasi tänavale. Pinge langus. Üldiselt filmi süžee on põnev, kuid lõpp jääb veidikene segaseks. Näiteks häirib asjaolu, et lõpus räägib Suzie ema jutte, mida ta on kusagilt kuulnud. See on mõeldud filmi lõpus nii, et need jutud annavad vastused paljudele küsimustele, mis on jäänud lahtiseks. Aga kuna terve filmi vältel kinnitavad tegelased üksteisele, et ei tohi uskuda kõike mida sa kuuled, siis tekkis minus kui filmi vaatajas küsimus, et kas uskuda neid Suzie ema kusagilt kuuldud jutte või mitte.
Käbi Suvi
Must õhupall
Film räägib 16 aastasest poisist Thomasest. Nad kolivad perega uude linna, kus tal pole eriti sõpru ning lisaks on ta vend autist. Ta armub koolis Jackiesse. Thomase ema on rase ning kogu tähelepanu on terve ta elu saanud autistist vend. Kui ema läheb haiglasse ja jääb sinna mõneks ajaks, peab Thomas ise hakkama venna eest hoolitsema. See aga pole kergemate killast ülesanne. Lisaks ähvardab kuri naabrimutt politsei ja sotsiaalametnikud peale saata, sest Thomase kodust kostab pidvalt karjumist ja kaklemist. Kõige tipuks tahaks Thomas kuidagi muljet avaldada Jackiele.
See on film, mis on ühtlasi nii kurb kui rõõmus. Film, kus saab nii nutta kui ka naerda. Mõnes mõttes oli mul Thomasest kahju, sest ta oli ise ka raskes ajas – murdeeas, kus tahetakse teha kõike muud kui veidriku venna eest hoolitseda. Teisalt oli mul ka autistist vennast kahju. Veidra kesta sees pesitses hea südamega armas poiss. Thomas lootis kogu filmi, et vend saab terveks või hakkab vähemalt rääkima, tõttöelda uskusin seda ka mina. Siiski jäi ta autsitiks filmi lõpuni ja Thomas pidi sellega lihtsalt leppima. Jackie tegelaskuju oli ka väga kihvt. Ta oli tüdruk, kellele meeldis Thomas sellisena nagu ta oli, hoolimata ta veidi imelikust perekonnast ja lausa hirmsatest olukordadest, mida ta sattus pealt vaatama. Jakcie oli minu meelest väga vapper tüdruk. Tegelikult võib öelda “vapper” kõigi nende tegelaste kohta. Oli muidugi kohti,kus Thomas murdus, kuid lõppkokkuvõttes suutis ta siiski enda kokku võtta ja olukordadega toime tulla. Ma arvan, et eriliselt peaks kiitma veel Luke Fordi, kes kehastas Thomase autistist venda. Ta tegi tõesti suurepärase rolli, kordagi üle mängimata ning kehastades väga tõeliselt poisi olemust.
Ma arvan,et see oli väga armas ja südmalik film. Siiski ootan Just Filmilt veel seda filmi, mis päris jahmatama ajaks.
Aili-Maarja Mäeniit
See on film, mis on ühtlasi nii kurb kui rõõmus. Film, kus saab nii nutta kui ka naerda. Mõnes mõttes oli mul Thomasest kahju, sest ta oli ise ka raskes ajas – murdeeas, kus tahetakse teha kõike muud kui veidriku venna eest hoolitseda. Teisalt oli mul ka autistist vennast kahju. Veidra kesta sees pesitses hea südamega armas poiss. Thomas lootis kogu filmi, et vend saab terveks või hakkab vähemalt rääkima, tõttöelda uskusin seda ka mina. Siiski jäi ta autsitiks filmi lõpuni ja Thomas pidi sellega lihtsalt leppima. Jackie tegelaskuju oli ka väga kihvt. Ta oli tüdruk, kellele meeldis Thomas sellisena nagu ta oli, hoolimata ta veidi imelikust perekonnast ja lausa hirmsatest olukordadest, mida ta sattus pealt vaatama. Jakcie oli minu meelest väga vapper tüdruk. Tegelikult võib öelda “vapper” kõigi nende tegelaste kohta. Oli muidugi kohti,kus Thomas murdus, kuid lõppkokkuvõttes suutis ta siiski enda kokku võtta ja olukordadega toime tulla. Ma arvan, et eriliselt peaks kiitma veel Luke Fordi, kes kehastas Thomase autistist venda. Ta tegi tõesti suurepärase rolli, kordagi üle mängimata ning kehastades väga tõeliselt poisi olemust.
Ma arvan,et see oli väga armas ja südmalik film. Siiski ootan Just Filmilt veel seda filmi, mis päris jahmatama ajaks.
Aili-Maarja Mäeniit
Miao Miao
Ma otsustasin, et selle aastasele Just Filmile ma enam selliseid filme vaatama ei lähe, kus film tiirleb ümber teismeliste armastuse, suudluste ja joomise, vaid vaatan midagi omapärasemat ja mõne huvitama sisuga filmi. Aga noh, enamuste fimide puhul ei saa armastusest üle ega ümber ja nii ka Miao Miao puhul. Vähemasti toimub tegevus veidikese teistsuguse kultuuritaustaga riigis ja see tegi asja minu jaoks veidi huvitavamaks. Läksin seda vaatama väikeste eelarvamustega, aga ei pidanud pettuma.
Mulle meeldis selle filmi puhul, et teksti oli võrdlemisi vähe ja mõte anti tihti edasi sõnadeta. Ma arvan, et see on hea filmi tunnus. Eriti alguses, kuid ka veidi hiljem, ei jõudnud mulle küll alati kohale, kas see mida nad rääkisid, oli öeldud irooniaga, kas nad olid vihased või mitte, mida nende näoilmed tähendasid, kas tüdrukud olid tõesti sõbrad või ei. Aga varsti sai ka minule selgeks, et tüdrukutel olid parimad kavatsused üksteise kui ka koogiküpsetamise suhtes ja nad olid tõesti lühikese ajaga headeks sõbrannadeks saanud. Kadestamisväärt headeks sõbrannadeks. Lisaks huvitavale armastusloole Chen Fei ja Miao Miao vahel, oli filmis ka teisi liine nagu Alzheimerit põdev vanaema, isa-tütre keerulised suhted, kui ema enam pole ja kuidas saada üle oma (poiss)sõbra surmast. Filmi lõpupoole, kui probleemid hakkasid selginema, läks minu arust tempo liiga kiireks ja osadest asjadest ma aru ei saanudki. Mulle meeldis väga kogu selle filmi olustik, muusikapoe väljanägemine ja kogu kõnekas tühjus filmikaadris. Aga peab tunnistama, et see film ajas nii naerma, kui tõi ka mulle pisarad silma. Haaras kaasa ja aeg läks kiirelt. Sellele aitas hästi kaasa ka, ma arvan, näitlejate töö, mis oli väga usutav. Eriti paelus mind Chen Fei, tema kannatamine ja olek, bändi saatus ja poiste suhted. Filmi lõpp oli minu jaoks ootamatu ja mulle meeldis see, et polnud tavapärast õnnelikku lõppu. Minu jaoks oli üks filmi sõnum, et tähtsad sõnumid ja asjad, mida on öelda vaja, tuleb välja öelda, mitte enda teada jätta. Ma arvan, et seda filmi võiksid kõik näha, see on film, millele lähevad mõtted veel hiljem ja ikka ja uuesti leiab sealt midagi uut ja samas ka tuttavat.
Camilla
Mulle meeldis selle filmi puhul, et teksti oli võrdlemisi vähe ja mõte anti tihti edasi sõnadeta. Ma arvan, et see on hea filmi tunnus. Eriti alguses, kuid ka veidi hiljem, ei jõudnud mulle küll alati kohale, kas see mida nad rääkisid, oli öeldud irooniaga, kas nad olid vihased või mitte, mida nende näoilmed tähendasid, kas tüdrukud olid tõesti sõbrad või ei. Aga varsti sai ka minule selgeks, et tüdrukutel olid parimad kavatsused üksteise kui ka koogiküpsetamise suhtes ja nad olid tõesti lühikese ajaga headeks sõbrannadeks saanud. Kadestamisväärt headeks sõbrannadeks. Lisaks huvitavale armastusloole Chen Fei ja Miao Miao vahel, oli filmis ka teisi liine nagu Alzheimerit põdev vanaema, isa-tütre keerulised suhted, kui ema enam pole ja kuidas saada üle oma (poiss)sõbra surmast. Filmi lõpupoole, kui probleemid hakkasid selginema, läks minu arust tempo liiga kiireks ja osadest asjadest ma aru ei saanudki. Mulle meeldis väga kogu selle filmi olustik, muusikapoe väljanägemine ja kogu kõnekas tühjus filmikaadris. Aga peab tunnistama, et see film ajas nii naerma, kui tõi ka mulle pisarad silma. Haaras kaasa ja aeg läks kiirelt. Sellele aitas hästi kaasa ka, ma arvan, näitlejate töö, mis oli väga usutav. Eriti paelus mind Chen Fei, tema kannatamine ja olek, bändi saatus ja poiste suhted. Filmi lõpp oli minu jaoks ootamatu ja mulle meeldis see, et polnud tavapärast õnnelikku lõppu. Minu jaoks oli üks filmi sõnum, et tähtsad sõnumid ja asjad, mida on öelda vaja, tuleb välja öelda, mitte enda teada jätta. Ma arvan, et seda filmi võiksid kõik näha, see on film, millele lähevad mõtted veel hiljem ja ikka ja uuesti leiab sealt midagi uut ja samas ka tuttavat.
Camilla
Monday, November 23, 2009
Vegas
"Vegas" on film, mis räägib kolmest probleemidega moorest, kelle teed juhuslikult ristuvad. Film on huvitav ja kaasahaarav, aga vahepeal oli natukene igav. Filmi teema on väga sügav ja aktuaalne. Esimene noor, Marianne, rändab kasuperest kasuperre, aga kuna ta suudab igal pool mingisuguseid probleeme tekitada, lõpetab ta turvakodus. Tema ainsad sugulased on tädi ja tädi mees. Tädi mees jumaldab Mariannet, aga tädi ei salli teda silma otsastki. Teisel noorel, Thomasel, on probleeme kodus koduvägivallaga. Aga kuna ema sellel jätkuda laseb, viiakse Thomas turvakodusse jatema väike vend antakse kasuperre. Kolmas noormees Terje andis emale laeva reelingul sõbraliku müksu, mille peale ema kukkus vette ja jäi kadunuks. Isa aga ei saanud enam pojaga hakkama ja nii sattus ka Terje turvakottu.
Film on tehtud tõsiselt, aga samas mängleva kerjusega. Näiteks stseen, kus Terje soojendab oma käsi välgumihkliga. Marianne võtab järsku talt välgumihkli ära ja kustutab oma suitsu Terje peopesasse. "On nüüd parem?" Kogu stseen toimus rahulikult ja ilma paanikata. Esialgu, kui fim lõppesja ma saalist väljusin, valdasid mind segased tunded, aga mida rohkem ma selle filmi peale mõtlesin, seda paremaks see muutus. Just sellepärast, et see ei olnud tüüpiline noorte film, kus mõnikord on mõni stseen selline, et ei saagi aru mis seal toimus. Meeldis ka sellepärast, et see fil ei lõppenud kõigile tegelastele hästi. Sest selline ongi ju elu tegelikult. Kogu filmi jooksul, aga tuli ilusti välja noorte vaheline üksteisest hoolimine. Kui Terje otsustas koguda endale ja isale laevapiletite jaoks raha, et saaks ema otsima minna, siis korjasid nad kõik koos selle jaoks raha. Ja kui Marianne oma tädi meest pussitas, põgenesid nad kõik koos kalapaadi päästepaati varju alla. Üldmulje jäi filmist hea, sest heal film ongi selline, millest jätkub mõtlemisainet pikemaks ajaks.
Käbi Suvi
Film on tehtud tõsiselt, aga samas mängleva kerjusega. Näiteks stseen, kus Terje soojendab oma käsi välgumihkliga. Marianne võtab järsku talt välgumihkli ära ja kustutab oma suitsu Terje peopesasse. "On nüüd parem?" Kogu stseen toimus rahulikult ja ilma paanikata. Esialgu, kui fim lõppesja ma saalist väljusin, valdasid mind segased tunded, aga mida rohkem ma selle filmi peale mõtlesin, seda paremaks see muutus. Just sellepärast, et see ei olnud tüüpiline noorte film, kus mõnikord on mõni stseen selline, et ei saagi aru mis seal toimus. Meeldis ka sellepärast, et see fil ei lõppenud kõigile tegelastele hästi. Sest selline ongi ju elu tegelikult. Kogu filmi jooksul, aga tuli ilusti välja noorte vaheline üksteisest hoolimine. Kui Terje otsustas koguda endale ja isale laevapiletite jaoks raha, et saaks ema otsima minna, siis korjasid nad kõik koos selle jaoks raha. Ja kui Marianne oma tädi meest pussitas, põgenesid nad kõik koos kalapaadi päästepaati varju alla. Üldmulje jäi filmist hea, sest heal film ongi selline, millest jätkub mõtlemisainet pikemaks ajaks.
Käbi Suvi
Just Film alustas mõrkjalt magusa “Suvebluusiga”
Laupäeva õhtul täitus Solarise kino suurim saal noorte filmisõpradega, et tähistada üheskoos Just Filmi algamist. Meeleolu oli õdus, head biiti lasi DJ Paul Oja ning õhtut juhtis suurte ja väikeste lemmik VJ Martin Veisman. Toredate inimestega vesteldes ja ümbruskonda nautides ei tulnud keskuse ripplae varisemise fiasko isegi meelde. Kirsiks tordil oli tore üllatus, et noor peaosatäitja François Goeske tuli isiklikult kohal, tegemist oli siiski maailmaesilinastusega.
Filmi süžee oli lihtne ja selge: purunenud perekond, kõrvale jäetud teismeline ja esimene armastus. Teose tegi nauditavaks hea näitlejatöö peaosaliste poolt. Tunda oli fakti, et François on filmides kaasa löönud juba 12-aastaselt saadik. Tema kehastatud nooruke Alex paistis silma oma jõulisuse, kuid samas haavatavusega. Ta oli oma ea kohta isegi liiga arukate mõtetega, mida ta tegudes tihtipeale ei väljendanud. Iga 15-aastase noormehe lugemisvarasse E.Brönte “Vihurimäe” ju ei kuulu! Alexi noorusliku ema boyfriend'i tütar Faye, kellesse poiss ülepeakaela armus seevastu erilist pinget ei pakkunud. Tegemist oli väga ilusa tütarlapsega, kuid tema tegelaskuju oli liiga leierdatud juba nähtud filmidest, kirjandusest, tähendab elust üldisemalt. Temas puudus müstilisus ja omapära. Vanemad selles filmis olid aga tõelise 21. sajandi perekonnamudeli etalonid. Lahutused, uued perekonnad, vastsündinud vennad-õed - see ei ole meie kõigi elus just ebatavaline nähtus.
Kiitmist väärib, et filmi kangelased olid optimistlikud, mitte noorsooromaanidele omased üdini depressiivsed tüübid. Tegelastega sai koos mitte ainult naerda vaid ka nutta - tervik ei olnud üleloomulikult happy. Lõpp oli liiga ootuspärane, oleksin soovinud midagi äkilisemat. Muidugi on suurepärane, kui armastus kõike võidab, aga teekond, mis selleni viis, oli liiga tavaline. Pisut üllatusi ja põnevust oleks filmile särtsu juurde andnud.
“Suvebluusi” eristab teistest komöödiatest kindlasti reaalse elu ja fiktiivsuse kooseksisteermise suurepärane ekraniseering. Kokku miksiti igapäevane elu ja üks Disney-hõnguline muinasjutuke. Seda süvendab tõsiasi, et “lõpp hea, kõik hea” selle filmi puhul ei kehti. Lõpp oli tõesti armas ja vahva, kaks noort leidsid teineteist aga inimesed nende ümber pakkusid väljakutseid ja tõsiseid üleelamisi. Tekib küsimus, kas kõik sai ikka korda? Õhku jäi mitmeid probleeme, mida ei oleks 116 minutiga kindlasti lahendada saanud. Kas “Suvebluus” kandis mõtet, et ükskõik mis ka ei juhtuks, sul on alati olemas sa ise ja kogu maailm sinu ees on valla? Võib-olla, aga film tegi selgeks, et sinu ümber on alati inimesed kes sinust hoolivad ja sind armastavad.
Kadri Karolin Kõuts
Filmi süžee oli lihtne ja selge: purunenud perekond, kõrvale jäetud teismeline ja esimene armastus. Teose tegi nauditavaks hea näitlejatöö peaosaliste poolt. Tunda oli fakti, et François on filmides kaasa löönud juba 12-aastaselt saadik. Tema kehastatud nooruke Alex paistis silma oma jõulisuse, kuid samas haavatavusega. Ta oli oma ea kohta isegi liiga arukate mõtetega, mida ta tegudes tihtipeale ei väljendanud. Iga 15-aastase noormehe lugemisvarasse E.Brönte “Vihurimäe” ju ei kuulu! Alexi noorusliku ema boyfriend'i tütar Faye, kellesse poiss ülepeakaela armus seevastu erilist pinget ei pakkunud. Tegemist oli väga ilusa tütarlapsega, kuid tema tegelaskuju oli liiga leierdatud juba nähtud filmidest, kirjandusest, tähendab elust üldisemalt. Temas puudus müstilisus ja omapära. Vanemad selles filmis olid aga tõelise 21. sajandi perekonnamudeli etalonid. Lahutused, uued perekonnad, vastsündinud vennad-õed - see ei ole meie kõigi elus just ebatavaline nähtus.
Kiitmist väärib, et filmi kangelased olid optimistlikud, mitte noorsooromaanidele omased üdini depressiivsed tüübid. Tegelastega sai koos mitte ainult naerda vaid ka nutta - tervik ei olnud üleloomulikult happy. Lõpp oli liiga ootuspärane, oleksin soovinud midagi äkilisemat. Muidugi on suurepärane, kui armastus kõike võidab, aga teekond, mis selleni viis, oli liiga tavaline. Pisut üllatusi ja põnevust oleks filmile särtsu juurde andnud.
“Suvebluusi” eristab teistest komöödiatest kindlasti reaalse elu ja fiktiivsuse kooseksisteermise suurepärane ekraniseering. Kokku miksiti igapäevane elu ja üks Disney-hõnguline muinasjutuke. Seda süvendab tõsiasi, et “lõpp hea, kõik hea” selle filmi puhul ei kehti. Lõpp oli tõesti armas ja vahva, kaks noort leidsid teineteist aga inimesed nende ümber pakkusid väljakutseid ja tõsiseid üleelamisi. Tekib küsimus, kas kõik sai ikka korda? Õhku jäi mitmeid probleeme, mida ei oleks 116 minutiga kindlasti lahendada saanud. Kas “Suvebluus” kandis mõtet, et ükskõik mis ka ei juhtuks, sul on alati olemas sa ise ja kogu maailm sinu ees on valla? Võib-olla, aga film tegi selgeks, et sinu ümber on alati inimesed kes sinust hoolivad ja sind armastavad.
Kadri Karolin Kõuts
Tartu Justi žürii on selgunud
Suur ootamine on nüüd läbi - viis vastset filmikriitikut, kes Tasku keskuses asuvas kinos Cinamon kõik kümme filmi tasuta ära vaadata saavad ning festivali lõpuks parima valivad, on:
Justi Tartu pilet on endiselt 40 krooni, kava on järgmine:
R 27.11 - 17:00 Suvebluus (Cinamon 3 ja 4)
L 28.11 - 16:00 Niko - tee tähtedeni (Cinamon 3 ja 4)
L 28.11 - 17:45 Keelatud vili (Cinamon 5)
P 29.11 - 16:00 Hiilgav staar (Cinamon 3)
T 01.12 - 17:00 Vaata mu seelikut (Cinamon 3)
K 02.12 - 18:00 Yatzy (Cinamon 3)
N 03.12 - 18:00 Eelmisel talvel (Cinamon 4)
R 04.12 - 17:00 Groa needus (Cinamon 3)
L 05.12 - 16:00 Peegli mõistatus (Cinamon 3)
L 05.12 - 16:15 99% aus (Cinamon 5)
Piletihind, nagu mainitud, on õpilastele-üliõpilastele-õpetajatele-pensionäridele 40 krooni, teistele 50 ning ostes korraga vähemalt 6 piletit, vaid 35!
Jälgi reklaami, kohtume festivalil!
- Katriin Hint
- Erik Jürman
- Karolin Kelpman
- Kersti Rebane
- Janne Susi
Justi Tartu pilet on endiselt 40 krooni, kava on järgmine:
R 27.11 - 17:00 Suvebluus (Cinamon 3 ja 4)
L 28.11 - 16:00 Niko - tee tähtedeni (Cinamon 3 ja 4)
L 28.11 - 17:45 Keelatud vili (Cinamon 5)
P 29.11 - 16:00 Hiilgav staar (Cinamon 3)
T 01.12 - 17:00 Vaata mu seelikut (Cinamon 3)
K 02.12 - 18:00 Yatzy (Cinamon 3)
N 03.12 - 18:00 Eelmisel talvel (Cinamon 4)
R 04.12 - 17:00 Groa needus (Cinamon 3)
L 05.12 - 16:00 Peegli mõistatus (Cinamon 3)
L 05.12 - 16:15 99% aus (Cinamon 5)
Piletihind, nagu mainitud, on õpilastele-üliõpilastele-õpetajatele-pensionäridele 40 krooni, teistele 50 ning ostes korraga vähemalt 6 piletit, vaid 35!
Jälgi reklaami, kohtume festivalil!
Sunday, November 22, 2009
François Goeske Tartus!
Juba täna, kell 18:00 Genialistide Klubis, on võimalik kohtuda maailmakuulsa Saksa näitleja François Goeskega!
Vaata lähemalt siit.
Wednesday, November 18, 2009
Just Filmi festival on nagu esimene armastus.
Festivalini on kaks päeva. Ootusärevus on suur. Veel suurem on aga rõõm meie selle aastaste filmide üle. Festival hakkab nagu ikka suure pauguga, avafilmiks on „Suvebluus“, mille peategelaseks on François Goeske, kes on meile tuttav sellisest filmist nagu “Prantsuse keel algajatele”. Saladuskatte all võime öelda, et François Goeske on selleaastasel festivali avamisel isiklikult kohal filmi sissejuhatamas. Kindlasti on avamisel ka hea muusika. Just Filmi avamine toimub 21. novembril kell 19:00 Cinamoni teises saalis.
NB! Tegu on maailmaesilinastusega.
Selle aastane festivali programm on kõvasti kasvanud, filme on kokku 39 ja linastusi koguni 54, kogu Eesti peale kokku 81. Filme on seinast seina ja kõigile, programmiga saab lähemalt tutvuda Just Filmi kodulehelt.
Just Filmi festival on nagu esimene armastus. Armud – ja siis lähed lahku, kui festival lõppeb. Kõik laguneb tuhandeks killuks. Läheb aasta mööda - meie korjame need killud üles ja paneme puzzle taas kokku. Nii sünnib Just Film. Kirglik, täis õnnestumisi ja altminekuid, täis kirge ja armastust, lohutut kurbust ja üksildust. Selline see noorus on. Just Film pakub võimalust, tulla kinno, elada kaasa meie peategelastele, tõmmata endaga paralleele – mõelda ja mõtiskleda ja siis kinost ära minnes, mure sinna jätma. Tere tulemast maailma, kus kõik on võimalik – Just Film.
Festivalini on kaks päeva.
Monday, November 16, 2009
Tartu žürii täieneb hoogsalt
Kui Sina veel ei tea - või ei mäleta - kuidas Tartu Justi žüriisse pääseda, loe siit. Ja siis kirjuta end kähku ise ka silmapaistvaks, sest viieliikmeline filmikriitikute koosseis selgub juba esmaspäeval, 23.novembril!
Friday, November 13, 2009
Just Film noortele.ee
Just Film mõtleb kõigi noorte peale ja läks ka noortefoorumisse juttu ajama :)
Noortefoorumi aadressiks on http://foorum.noortele.ee. Eesmärgiks on koondada sarnaste huvidega noori inimesi, et arutleda päevakajalistel ning noori puudutavatel ja noori huvitavatel teemadel. Võimalus vaba aega veeta, laiendada oma silmaringi ja tutvusringkonda ning arvamust avaldada.
Foorumist on võimalik leida endale uusi tuttavaid, kellega koos foorumiväliselt aega veeta ning mõttekaaslasi, kellega lihtsalt foorumis või msn-is rääkida ja maailma asjade üle arutleda.
Kutsume Sindki rõõmsameelse ja toreda noortefoorumi seltskonnaga liituma, sest just seal on Sul võimalus võita endale tasuta Just Filmi kinopileteid :)
Kõike rõõmsamat ja kohtume juba foorumis!
http://foorum.noortele.ee
Noortefoorumi aadressiks on http://foorum.noortele.ee. Eesmärgiks on koondada sarnaste huvidega noori inimesi, et arutleda päevakajalistel ning noori puudutavatel ja noori huvitavatel teemadel. Võimalus vaba aega veeta, laiendada oma silmaringi ja tutvusringkonda ning arvamust avaldada.
Foorumist on võimalik leida endale uusi tuttavaid, kellega koos foorumiväliselt aega veeta ning mõttekaaslasi, kellega lihtsalt foorumis või msn-is rääkida ja maailma asjade üle arutleda.
Kutsume Sindki rõõmsameelse ja toreda noortefoorumi seltskonnaga liituma, sest just seal on Sul võimalus võita endale tasuta Just Filmi kinopileteid :)
Kõike rõõmsamat ja kohtume juba foorumis!
http://foorum.noortele.ee
Tuesday, November 10, 2009
Tartu Just käis külas
Just Filmi Tartu tuuri esimeseks kooliks oli täna Miina Härma Gümnaasium.
Igati tegus ja tubli huvijuht Jaanus korraldas huvilised aulasse, Ragnar meelitas kohale kõik ülejäänud, ning jutt võiski alata.
Vaatamata lootusetult ajast maha jäänud töökorraldusele (plakatid, kataloogid ja flaikud on veel Tallinnas) läks esimene külaskäik siiski igati korda. Ning kuna kõik noored sai siia blogi aadressile suunatud, siis olulisem info veel kord:
Igati tegus ja tubli huvijuht Jaanus korraldas huvilised aulasse, Ragnar meelitas kohale kõik ülejäänud, ning jutt võiski alata.
Vaatamata lootusetult ajast maha jäänud töökorraldusele (plakatid, kataloogid ja flaikud on veel Tallinnas) läks esimene külaskäik siiski igati korda. Ning kuna kõik noored sai siia blogi aadressile suunatud, siis olulisem info veel kord:
- Festival toimub 27. novembrist 6. detsembrini kinos Cinamon
- Žüriisse kandideerimiseks tuleb saata lühike kirjutis teemal "Miks just mina peaksin olema Justi žüriis" aadressil justfilm@poff.ee
- Stsenaariumikirjutamise koolitusele tuleb registreeruda meili teel - justfilm@poff.ee
- Stsenaariumikirjutamise konkursile saab stsenaariume saata kuni 26.novembrini
- Tartu Just Filmi avamine ja avapidu toimub koos kodanikupäeva graffitivõistlusega 26.novembril Pärmivabrikus Kultuuritehases algusega kell 18:00
- Tartu Just Filmi lõpetamine toimub 5. detsembril Lille majas
- Enne festivali saab tasuta filmi vaadata: 21.novembril Anne Noortekeskuses, 22.novembril Genialistide Klubis.
Monday, November 9, 2009
Algas Tartu Justi žüriikonkurss
Praeguseks juba väga paljude mõistuse (ja kontorid, laod, toad, telefonid...) peaaegu täielikult vallutanud Tallinna JustFilmi ja kogu ülejäänud PÖFFi kära varjus hiilib väga kiiresti lähemale ka esimene Tartu Just. See tähendab, et iga päevaga saab üha rohkem "festivali teha," ning nüüd saad Sina ka - tule žüriisse!
Just Film toimub Tartus 27.novembrist 6.detsembrini 2009 kinos Cinamon; näitamisele tuleb kümme filmi, millest žürii valib välja parima. Auväärsele kriitikukohale kandideerimiseks pole vaja muud kui kirjutada lühike jutt teemal "Miks just mina peaksin olema žüriis", märgi juurde oma vanus, elukoht, telefon ja meiliaadress ning saada hiljemalt 22.novembril aadressil justfilm@poff.ee
Uued filmid, uus kino, peod – see on aasta võimsaim noorteüritus – Just Film.
Friday, October 16, 2009
Just Film käis külas
Kolmapäeval käisid Martina ja Maria külas Liivalaia Gümnaasiumisi noortel, et tutvustada selle aasta festivali. Juheii.. Liivalaia Gümnaasiumil oli au olla esimene kool sel aastal!!!
Kohale jõudsime veidi varem ja kuna Martina oli varem seal koolimajas käinud, siis ta tuiskas mööda kooli ringi nagu käiks seal iga päev. Leidsime ülesse huvijuhi, kes meid aulasse suunas ja algasid tehnilised ettevalmistused.. ehk siis ronisime ringi ekraaniga, mis ei soovinud ise püsti seista ega ka projektori valgust kinni püüda. Aga me ei lasknud ennast segada. Jätsime ekraani sinna, kus ta lõpuks julges iseseisvat püsti seista ja vaatasime lahedat festivaliklippi lavakujunduselt, mis oli vägagi huvitav. Nimelt hakkab Liivalaia Gümnaasium kolima ajutiselt uude kohta õppima, kuna koolis algab remont ning lavakujundus kujutas endast midagi kolimissegaduse moodi asja.
Just Film soovib Head kolimist!
Kohale jõudsime veidi varem ja kuna Martina oli varem seal koolimajas käinud, siis ta tuiskas mööda kooli ringi nagu käiks seal iga päev. Leidsime ülesse huvijuhi, kes meid aulasse suunas ja algasid tehnilised ettevalmistused.. ehk siis ronisime ringi ekraaniga, mis ei soovinud ise püsti seista ega ka projektori valgust kinni püüda. Aga me ei lasknud ennast segada. Jätsime ekraani sinna, kus ta lõpuks julges iseseisvat püsti seista ja vaatasime lahedat festivaliklippi lavakujunduselt, mis oli vägagi huvitav. Nimelt hakkab Liivalaia Gümnaasium kolima ajutiselt uude kohta õppima, kuna koolis algab remont ning lavakujundus kujutas endast midagi kolimissegaduse moodi asja.
Just Film soovib Head kolimist!
Monday, September 28, 2009
Just Film otsib žüriid!
Üheksas laste ja noortefilmide festival Just Film kogub hoogsalt tuure, esimesed sammud said tehtud juba suvel ja lõppenud noortenädalal. Sel korral toimub Laste – ja noortefilmide festival Just Film 21.11 – 28.11.2009 Tallinnas, Solaris - kinos Cinamon. Sel aastal on kavas ligi 40 filmi üle kogu maailma. Festivalil on kaks võistlusprogrammi: laste - ja noortefilmide võistlusprogramm ning eriprogramm tänavakultuur. Sellega seoses otsib Just Film ka sel aastal žüriiliikmeid, kes valiks välja parima laste ja noorte filmi aastal 2009. Kõigil soovijatel palume kirjutada lühike jutt teemal “Miks just mina peaksin olema žüriis”, lisaks märkige kirjale juurde oma vanus, elukoht, telefon ja maili aadress. (žürisse ei saa kandideerida üle 18 aastased noored).
Ootame Teie kirju ja kirjutisi kuni 16. oktoobrini aadressil justfilm@poff.ee
Uued filmid, uus kino, peod – see on aasta võimsaim noorteüritus – Just Film.
www.poff.ee/justfilm
Ootame Teie kirju ja kirjutisi kuni 16. oktoobrini aadressil justfilm@poff.ee
Uued filmid, uus kino, peod – see on aasta võimsaim noorteüritus – Just Film.
www.poff.ee/justfilm
Thursday, August 13, 2009
Tagasivaade Noortepäevale 2009
Eesti ei suutnud eile Brasiiliat võita. Küll aga võin kahtlemata öelda, et Eesti noored võitsid eile küll.
Nimelt oli kõigil noortel võimalus külastada Sportland Arenal suurt Noortepäeva. Seda tegi ka Just Film, kes andis oma pisikese panuse ürituse korraldamisele. Noortepäev oli kokkuvõttes ülmalt lahe, külalised, esinejad, korraldajad. Töötubasid oli väga palju ja neist võeti osa väga aktiivselt. Rahvast oli väga palju. Pikemalt saab Noortepäeva järelkajasid lugeda www.noortepaev.com Mina tahan omaltpoolt ainult lisada, et aitäh kõigile selle suurepärase päeva eest :)
Eesti küll eile ei võitnud Brasiiliat, aga ei kaotanud ka!
Nimelt oli kõigil noortel võimalus külastada Sportland Arenal suurt Noortepäeva. Seda tegi ka Just Film, kes andis oma pisikese panuse ürituse korraldamisele. Noortepäev oli kokkuvõttes ülmalt lahe, külalised, esinejad, korraldajad. Töötubasid oli väga palju ja neist võeti osa väga aktiivselt. Rahvast oli väga palju. Pikemalt saab Noortepäeva järelkajasid lugeda www.noortepaev.com Mina tahan omaltpoolt ainult lisada, et aitäh kõigile selle suurepärase päeva eest :)
Eesti küll eile ei võitnud Brasiiliat, aga ei kaotanud ka!
Tuesday, August 11, 2009
Aktivist töötuks ei jää!
Juba üheksa aastat järjest, igal 12. augustil, tähistab kogu maailm rahvusvahelist noortepäeva. Noortepäeva kutsus ellu ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon), et väärtustada noori ja anda neile võimalus paremini oma häält kuuldavaks teha. Noortel on palju muresid, rõõme ja ideid, millest ühiskond mõnikord tahtmatult mööda on vaadanud. Loomulikult on noortepäev pidupäev, mis annab hea võimaluse kokku tulla ja end hästi tunda. 2009. aastal on ÜRO kuulutanud rahvusvaheliseks noortepäeva teemaks “Jätkusuutlikkus: meie väljakutse ja tulevik” (Sustainability: Our challange. Our future).
Noortepäev 2009 “Aktivist töötuks ei jää!” on juba seitsmes kord Eesti Noorteühenduste Liidul (ENL) seda päeva juhtida ja korraldada. Noored üle Eesti tulevad kokku, osalevad töötubades, võistlevad ning saavad nautida vabaõhukontserti Eesti parimate artistidega.
Raskete majandusolude tõttu on paljud noored pidanud loobuma hobidest, kursustest ja vabaajategevustest. Uuringud näitavad, et noored on kõige enam haavatavam sotsiaalne grupp, mida tõestab juba fakt, et noorte tööpuudus on suurem kõikidest teistest gruppidest. Eesti Noorteühenduste Liit kindel, et noorte arvelt ei saa ega tohi hoolimatult kärpida, sest sellega kärbitaks meie kõigi tulevikku. Usume, et noortesse peab investeerima, et noored saaksid edasi areneda ning oleksid ettevõtlikud ja julged!
ENLi noortepäev pakub sellel aastal mitmeid asjalikke, lõbusaid ja ka trendikaid võimalusi, kuidas raskel ajal hästi hakkama saada, oma konkurentsivõimet säilitada ning aktiivsest eluviisist maksimaalselt kasu saada. Aktivist töötuks ei jää – seda mitmes tähenduses! Aktiivne inimene on hinnatud nii tööturul kui ka sõprusringkonnas. Noortepäev 2009 “Aktivist töötuks ei jää!” pakub tegevusi, mis annavad ideid ja julgust ise hakkama saada!
Friday, July 31, 2009
Just Filmi suvetuur vol. 6 ( Triigi )
"Suvi käes ja linnast tahan ära sõita ma,tahan sinna, kus on maasikad." Jaa oh üllatust, teist malevat järjest on mõni nägu juba tuttav. Osa noori on nii malevasse ennast pühendunud, et käivad mitmes vahetuses. Tervitused neile. Tervitused ka vahvale Triigi rühmajuhile, kes saadab meie heale koleegile Annelile palju tervitusi. Ole sa tervitatud Anneli, kes sa meile oma vahvat PÖFFi autot laenasid, et me Kadiga kiiresti saaksime politsei eest ära sõita :) Juhuu, kõik läks hästi :)
Seekord oli eriline malevaõhtu, plaanis oli lausa filmiöö.Vaatasime, siis meile juba tuttavat filmi "Prantsuskeel algajatele" ning kahte teist filmi, 2007.nda ja 2008.nda malevatest tehtud dokumentaalfilme. Esimese filmi autor oli üks minu hea sugulane, kelle ma kauplesin kaasa, et ta noortele räägiks rohkem filmi tegemisest. Isa oli väga rahul, et sai filmi ABC-d noortele rääkida
( "film olgu hea", olid tema sõnad noortele).
See oli väga pikk õhtu ja pikk öö. Aga see vaev oli ennast igati väärt, sest mul oli taas äärmiselt tore reis malevasse. Ja paraku pean kurbusega tunnistama, et nädal veel ja siis on minu malevasuvi läbi. "Linna jäid mul ema-isa, väike koerake, ega ma neid taga igatse."
NB! Malevapilte näeb Just Filmi kodukalt, lisaks vaadake, et on võimalik ka ise festivalil kaasa lüüa (näiteks olla žüriiliige)
Seekord oli eriline malevaõhtu, plaanis oli lausa filmiöö.Vaatasime, siis meile juba tuttavat filmi "Prantsuskeel algajatele" ning kahte teist filmi, 2007.nda ja 2008.nda malevatest tehtud dokumentaalfilme. Esimese filmi autor oli üks minu hea sugulane, kelle ma kauplesin kaasa, et ta noortele räägiks rohkem filmi tegemisest. Isa oli väga rahul, et sai filmi ABC-d noortele rääkida
( "film olgu hea", olid tema sõnad noortele).
See oli väga pikk õhtu ja pikk öö. Aga see vaev oli ennast igati väärt, sest mul oli taas äärmiselt tore reis malevasse. Ja paraku pean kurbusega tunnistama, et nädal veel ja siis on minu malevasuvi läbi. "Linna jäid mul ema-isa, väike koerake, ega ma neid taga igatse."
NB! Malevapilte näeb Just Filmi kodukalt, lisaks vaadake, et on võimalik ka ise festivalil kaasa lüüa (näiteks olla žüriiliige)
Thursday, July 30, 2009
Just Filmi suvetuur vol. 5 ( long road back to Luua)
"On The Road Again..." laulis kunagi kuulus kantrimees Willy Nelson ja nii me uusti teel olimegi.
Seekord oli õhtutund juba päris hiline kui kohale jõudsime ja oh üllatust minu kaaslaseks oli seekord Alex. Mis seal ikka - võõrale autole kütus sisse ja gaas põhja. Lõbusa jutu ajamise saatel, olimegi natuke enne üheksat Luual.
Seekord saime peale hea kogemuse, teada et Luual luuda osta ei saa, selle asemel pakutakse odavat gaasi :) Aga pikk jutt on igav jutt, sellepärast peale üürikest sissejuhatus tjooksis film juba ekraanil ja publik elas filmile mõnusalt ja häälek
alt kaasa.
Olen pikalt mõelnud, et millised võiks olla selle aastased Just Filmi märksõnad ja Luual lahedaid noori vaadadest tulid mul korraga meelde sellised sõnad: ühtekuuluvus, hoolivus ja armastus.
Ma olen näinud palju noori oma elus, kes koos midagi teevad ja tunnevad sellest rõõmu.
Kuid raske aeg ja ühiskonna pessimism parema tuleviku lootuses tundub hääbuvat, siis vaadates neid noori, mitte midagi ei ole kadunud ja mitte midagi ei lähe halvemaks.
Ühtekuuluvustunne ja soov ise midagi ära teha, tundub minu jaoks, et on suurem kui kunagi varem.
Ükskõik kuidas läheb, ikka läheb hästi :) Samamoodi läks hästi ka väike Just Filmi viktoriin ja pean tunnistama, et meie noored on väga targad. See oli väga kirju seltkond, kes seal viibis, mõni noor soovis teada saada, et kuidas filmi tegemisega alustada ja edasi minna.
Nüüd aga ajame uuesti PÖFFi autole hääled sisse ja oleme teel Triigi malevasse. Seekord on minu kaaslasek Anneli abiline Kadi :) "And I can't wait to get on the road again"
Seekord oli õhtutund juba päris hiline kui kohale jõudsime ja oh üllatust minu kaaslaseks oli seekord Alex. Mis seal ikka - võõrale autole kütus sisse ja gaas põhja. Lõbusa jutu ajamise saatel, olimegi natuke enne üheksat Luual.
Seekord saime peale hea kogemuse, teada et Luual luuda osta ei saa, selle asemel pakutakse odavat gaasi :) Aga pikk jutt on igav jutt, sellepärast peale üürikest sissejuhatus tjooksis film juba ekraanil ja publik elas filmile mõnusalt ja häälek
alt kaasa.Olen pikalt mõelnud, et millised võiks olla selle aastased Just Filmi märksõnad ja Luual lahedaid noori vaadadest tulid mul korraga meelde sellised sõnad: ühtekuuluvus, hoolivus ja armastus.
Ma olen näinud palju noori oma elus, kes koos midagi teevad ja tunnevad sellest rõõmu.
Kuid raske aeg ja ühiskonna pessimism parema tuleviku lootuses tundub hääbuvat, siis vaadates neid noori, mitte midagi ei ole kadunud ja mitte midagi ei lähe halvemaks.
Ühtekuuluvustunne ja soov ise midagi ära teha, tundub minu jaoks, et on suurem kui kunagi varem.
Ükskõik kuidas läheb, ikka läheb hästi :) Samamoodi läks hästi ka väike Just Filmi viktoriin ja pean tunnistama, et meie noored on väga targad. See oli väga kirju seltkond, kes seal viibis, mõni noor soovis teada saada, et kuidas filmi tegemisega alustada ja edasi minna.
Nüüd aga ajame uuesti PÖFFi autole hääled sisse ja oleme teel Triigi malevasse. Seekord on minu kaaslasek Anneli abiline Kadi :) "And I can't wait to get on the road again"
Wednesday, July 29, 2009
Just Filmi suvetuur vol. 3 (Nõmme II)
Just Film ei ole kedagi ega midagi ära unustanud.. vol.3 käis taaskord Nõmme lahedatel noortel külas. Filmiõhtu aga ei olnud üldse mitte tavaline maleva külastus.
Enne Nõmmele jõudmist hoiatati meid, et filmielamuse saamiseks vajalikud kõlarid on läinud kuhugi metsa seiklema. Me ei lasknud sellest end muidugi segada, alati on igaks juhuks kõik vajalik tehnika olemas.. kuid väike 5 cm pikkune juhe oli ka meie asjade hunnikust iseseisvalt rändama läinud ja kõlarite kasutamine oli võimatu. Peale kõigi MacGyveri võtete kasutamist ei jäänud muud üle kui tuli abivägesid koondama hakata. Kohale toodi muusikakeskus, mis andis päris hea heli filmile. Tänud abi eest! :)
See ei olnud veel kõik.. enne noorte saabumist oli filmi pilt seinal udune ja subtiitrid kadunud, aga kõik sai korda ja filmile said kõik mõnusalt kaasa elada. No jah, siis oli veel muidugi loodusmaja koer filmiõhtul, kes enamus aega proovis end ühte- ja teistpidi teisekorruse aknast välja upitada.. nii et ma hoidsin hinge kinni, et ta aknast välja ei lendaks.
Enne Nõmmele jõudmist hoiatati meid, et filmielamuse saamiseks vajalikud kõlarid on läinud kuhugi metsa seiklema. Me ei lasknud sellest end muidugi segada, alati on igaks juhuks kõik vajalik tehnika olemas.. kuid väike 5 cm pikkune juhe oli ka meie asjade hunnikust iseseisvalt rändama läinud ja kõlarite kasutamine oli võimatu. Peale kõigi MacGyveri võtete kasutamist ei jäänud muud üle kui tuli abivägesid koondama hakata. Kohale toodi muusikakeskus, mis andis päris hea heli filmile. Tänud abi eest! :)
See ei olnud veel kõik.. enne noorte saabumist oli filmi pilt seinal udune ja subtiitrid kadunud, aga kõik sai korda ja filmile said kõik mõnusalt kaasa elada. No jah, siis oli veel muidugi loodusmaja koer filmiõhtul, kes enamus aega proovis end ühte- ja teistpidi teisekorruse aknast välja upitada.. nii et ma hoidsin hinge kinni, et ta aknast välja ei lendaks.
Monday, July 27, 2009
Just Filmi suvetuur vol.4 ( Äratundmisrõõm Laulasmaal )
Väike vaheaeg meie suvetuuril on läbi saanud ja nüüd oleme taas rõõmsalt teel. Meie esimeseks peatuspaigaks oli Laulasmaa laager, kus ootas meid 66 vahvat last ja noort. Kohale jõudes oli minu jaoks suur üllatus, kui meile tuli vastu tore tädi Tiiu. Kes on tädi Tiiu? Ta on inimene, kes on juba väga kaua korraldanud lastele ja noortele suvel laagreid ning kes on väga sõbralik ja vastutulelik. Tädi Tiiuga on mul rääkida selline lugu, et kunagi kui ka mina noor olin, siis sattusin sõber Alexiga Lauasmaale Tiiu juurde nõu küsima, et kuidas kirjutada projekti. Loomulikult ta aitas meid rõõmuga ning temast oli palju kasu. Nii on siis elu nüüd läinud :) Rõõmsalt ringiga tagasi sinna. Ka Mariale ei olnud Laulasmaa võõras koht.
Kõige lahedam oli, et seal laagris ei vaadata filmi otse seinale, vaid lakke, nii saab publik mõnusalt pikutades filmi nautida. Täitsa vahva oli kõrvalt vaadata, kuidas noored nii mõnusalt filmi naudivad. Lausamaa laagris oligi olnud sel päeval meediapäev, kus enne meid oli külas käinud Eesti Päevaleht ( siinkohal mainin, et huvlisetel on võimalik ka Eesti Päevalehe vahendusel meile kaasa elada http://poff.epl.ee ). Seega olid nad meiega vägagi ühel lainel ning palusid meilt kõikvõimalike lisategevusi. Ega me siis neile ära öelnud ja sai korraldatud väike Just Filmi teemaline viktoriin. Kas Sina tead kui vana on Just Film? Kusjuures meie suureks üllatuseks osutus seegi kõige raskemaks küsimuseks. Just Filmist teadsid noored väga palju :)
Olgu siis siinkohal öeldud, et Just Film saab sel aastal 9 aastaseks :)
Laulasmaa laager oli meie kuuendaks peatus paigaks sel suvetuuril ja ma ka kohe ei saa mainimatta jätta, et milline meeletu lahe tunne mind valdab, kui näen neid väga vinged noori, kellele tõesti meeldib film ja kellele meie väga pisike ettevõtmine hinge läheb.
See on tõesti eriline suvi :) Hea meel on end sellistel hetkel tabada mõttelt, et me teeme pagan õiget asja :) Tänud! Aga nüüd siis tsau ja kellega me see suvi rohkem ei kohtu, siis seda kindlasti juba järgminsel suvi.
Kõige lahedam oli, et seal laagris ei vaadata filmi otse seinale, vaid lakke, nii saab publik mõnusalt pikutades filmi nautida. Täitsa vahva oli kõrvalt vaadata, kuidas noored nii mõnusalt filmi naudivad. Lausamaa laagris oligi olnud sel päeval meediapäev, kus enne meid oli külas käinud Eesti Päevaleht ( siinkohal mainin, et huvlisetel on võimalik ka Eesti Päevalehe vahendusel meile kaasa elada http://poff.epl.ee ). Seega olid nad meiega vägagi ühel lainel ning palusid meilt kõikvõimalike lisategevusi. Ega me siis neile ära öelnud ja sai korraldatud väike Just Filmi teemaline viktoriin. Kas Sina tead kui vana on Just Film? Kusjuures meie suureks üllatuseks osutus seegi kõige raskemaks küsimuseks. Just Filmist teadsid noored väga palju :)
Olgu siis siinkohal öeldud, et Just Film saab sel aastal 9 aastaseks :)
Laulasmaa laager oli meie kuuendaks peatus paigaks sel suvetuuril ja ma ka kohe ei saa mainimatta jätta, et milline meeletu lahe tunne mind valdab, kui näen neid väga vinged noori, kellele tõesti meeldib film ja kellele meie väga pisike ettevõtmine hinge läheb.
See on tõesti eriline suvi :) Hea meel on end sellistel hetkel tabada mõttelt, et me teeme pagan õiget asja :) Tänud! Aga nüüd siis tsau ja kellega me see suvi rohkem ei kohtu, siis seda kindlasti juba järgminsel suvi.
Thursday, July 16, 2009
Just Filmi suvetuur vol.2 (Luua – Nõmme)
Hummuli tolm jalge alt pühitud, olid autol tuurid nii üleval, et Luua tuli selg ees meile vastu. Pisike küla Palamuse külje all, võtis meid soojalt vastu. Seekord oli minu kaaslaseks tuuril Anneli Vask, kelle PÖFFi logodega auto tõmbas noorte seas peaaegu sama suurt tähelepanu kui film ise.
Luua ühikasse kohale jõudes, oli voodilina juba teibiga seinale tõmmatud ning filmi vaatamine võis alata. Luua maleva seltkond oli väga elav ja aktiivne, filmile lisasid vürtsi naljakad noorte vahemärkuse
d ning vahetud emotsioonid. Film läks otseloomulikult väga hästi peale, tasub siinkohal ära mainida, et filmi peategelane François Goeske käis 2007. aastal ka Eestis Just Filmi publikule filmi esitlemas. Peale filmi “Prantsuskeel algajatele” on noormees on näitljeakarjääri suure hooga sisse saanud, hetkel on tal pooleni kolm filmi. Lausa suurepärane!
Just Filmist sai oma pisikese tuuri ajal omamoodi sõnumitooja. Kõige pealt saatis Simuna malev tervitusi Hummuli malevale, siis Hummuli Luuale ja nüüd saatis Luua malev oma tervitused Nõmme rühmale. Väga hea tunne on olla nii laheda ettevõtmise sõnumitooja nagu malev.Südantsoojendav tunne, ehk sellepärast ka, et olen ise malevas käinud.
Ja korraga olimegi oma tehnika ja filmiga Tallinnas Nõmmel. Sattusime seekord
Nõmme loodusmajja, kus oli palju huvitavaid pisikesi loomi ja aktiivseid noori, kelle tööks on meie linn pürgist puhtana hoida. Nüüd teeb Just Film oma tuuril ühe päevase puhkuse ja siis kott selga ja edasi Eestimaa peale!
NB! Luua maleva inimeste soovil panin malevas tehtud pildid üles Just Filmi kodulehele (www.poff.ee/justfilm)
Luua ühikasse kohale jõudes, oli voodilina juba teibiga seinale tõmmatud ning filmi vaatamine võis alata. Luua maleva seltkond oli väga elav ja aktiivne, filmile lisasid vürtsi naljakad noorte vahemärkuse
d ning vahetud emotsioonid. Film läks otseloomulikult väga hästi peale, tasub siinkohal ära mainida, et filmi peategelane François Goeske käis 2007. aastal ka Eestis Just Filmi publikule filmi esitlemas. Peale filmi “Prantsuskeel algajatele” on noormees on näitljeakarjääri suure hooga sisse saanud, hetkel on tal pooleni kolm filmi. Lausa suurepärane!Just Filmist sai oma pisikese tuuri ajal omamoodi sõnumitooja. Kõige pealt saatis Simuna malev tervitusi Hummuli malevale, siis Hummuli Luuale ja nüüd saatis Luua malev oma tervitused Nõmme rühmale. Väga hea tunne on olla nii laheda ettevõtmise sõnumitooja nagu malev.Südantsoojendav tunne, ehk sellepärast ka, et olen ise malevas käinud.
Ja korraga olimegi oma tehnika ja filmiga Tallinnas Nõmmel. Sattusime seekord
Nõmme loodusmajja, kus oli palju huvitavaid pisikesi loomi ja aktiivseid noori, kelle tööks on meie linn pürgist puhtana hoida. Nüüd teeb Just Film oma tuuril ühe päevase puhkuse ja siis kott selga ja edasi Eestimaa peale!NB! Luua maleva inimeste soovil panin malevas tehtud pildid üles Just Filmi kodulehele (www.poff.ee/justfilm)
Tuesday, July 14, 2009
Just Filmi suvetuur vol.1 (Simuna - Hummuli)
Festival hakkab juba vaikselt uksele koputama ning ettevalmistused selle aastaseks festivaliks juba käivad. Just Film on endale eesmärgiks võtnud sel aastal ja tulevikus hakkata tegelema aktiivselt aastaringi, pakkudes noortele tegevust ja mõnusat ajaveetmist. Siit ka tuli meil mõni aeg tagasi idee, et Just Film võiks käija üle Eesti malevates ja sisustada malevlaste õhtuid peale pikki tööpäevi. Mõeldud tehtud! Vaevalt saime oma idee välja käija, kui sooviavaldusi tuli nagu Vändrast saelaudu. Graafik on nii tihe, et ei teagi kohe esimese hooga, kuidas suve lõpuks igale poole jõuame. Ühesõnaga, panime minu koleegiga (Maria Plees) paika ajakava ning viskasime tehnika autosse, Regio kaart näppu ja gaas põhja.
Meie esimeseks peatuspaigaks oli Simuna malev, mis asub Väike-Maarja külje all. Ja pean kohe ette ära mainima, et reis sinna oli väga lõbus ja lahe. Leidsime oma varasalvest üles sellise filmi nagu “Prantsuskeel algajatele” , pühkisime sellelt tolmu ja sebisime õigused ning juba noored seda vaatasidki. Film ise on väga vahva, täishuumorit ja südand soojendavat suvearmastust.
Kuna idee malevates suvetuuri teha tuli nii hilja, siis natuke kartsin küll, et kuidas noored meie ettevõtmist vastu võtavad, aga kõik sujus hästi. Film läks kõigile peale. Minu suureks üllatuseks olid noored lausa nii agarad, et küsisid peale filmi vaatamist palju lisaküsimusi nii filmide kui festivali kohta. Tõeliselt nauditav oli küsimustele vastata, sest tavaliselt kinos kui peale filmi on võimalik küsida, siis healjuhul tuleb üks kuni kaks küsimust, kui sedagi. Igaljuhul oli Simuna malevas väga vinge olemine nii minul kui Marial ja samuti ka noortel.
Film näidatud ja poolteist tundi juttu räägitud, puhusime autole hääled sisse ja sõitsime Tartu poole, kus meid ootas Maria sõber, et öömaja pakkuda. Suures ja uhkes majas ootas meid ees lõbus seltskond, kellel oli parajasti käsil neljapäeva öine saunaõhtu
, istusime vaikselt diivani veere peal, kui läks vaid mõni hetk ning lõbus seltskond kostitas meid samade küsimustega mida mõni tund tagasi olid malevainimesed meile esitanud. Kuna kõik olid lapsevanemad, siis ei saanud neile mitte vastamata jätta, et nad oma võsukesed ikka talvel kinno laseks. Kolmetunnine vestlus peetud, kiirelt magatud, hommikukohv ja pizza söödud, ootas meid Lõnua – Eesti oma täieshiilguses. Hummuli mis asub valgamaal on oma hingematvalt ilusa loodusega lummav. Kui küsida, kus Hummuli malev asub, siis vastus on lihtne, sõidad Hummulist läbi, siis sõidad ühest mäest üles, siis alla, siis uuesti mäest üles ja a lla, siis bussipeatusest mööda, siis veel ühest bussipeatusest mööda ja siis kahe kase vahelt pöörad vasakule – selline oli Hummuli rühmajuhi kirjeldus, kuidas neid üles leida :) Kohale jõudes ootas meid eest umbes nelikümmend vahvat noort inimest ja lausa
paradiisina tunduv puhkekeskus. Loomulikult film meeldis noortele ja suure seltkonnaga elati sellele väga aktiivselt kaasa. Juba ette tormates võib öelda, et Just Film läheb Hummulisse augusti alguses tagasi, ka teisele rühmale festivali tutvustama ja filmi näitama. Film näidatud ja tehnika autosse visatud, lahkusime lehvituste saatel Hummuli malevast.
Kokkuvõtes võib öelda, et Just Filmi esimene suvetuur algas igati edukalt ning vahvalt. Suured tänud maleva rühmajuhtidele ja noortele, kes meid väga soojalt vastu võtsid ja kellele meie pisike ettevõtmine väga meeldis. Ja nii me juba uue malevarühma poole teel olimegi, mõnusa kiirusega sõites Lõuna – Eesti looklevatel teedel, taustaks hea muusika. Järgmine peatuspaik Luua malev :)
Subscribe to:
Posts (Atom)