Laupäeva õhtul täitus Solarise kino suurim saal noorte filmisõpradega, et tähistada üheskoos Just Filmi algamist. Meeleolu oli õdus, head biiti lasi DJ Paul Oja ning õhtut juhtis suurte ja väikeste lemmik VJ Martin Veisman. Toredate inimestega vesteldes ja ümbruskonda nautides ei tulnud keskuse ripplae varisemise fiasko isegi meelde. Kirsiks tordil oli tore üllatus, et noor peaosatäitja François Goeske tuli isiklikult kohal, tegemist oli siiski maailmaesilinastusega.
Filmi süžee oli lihtne ja selge: purunenud perekond, kõrvale jäetud teismeline ja esimene armastus. Teose tegi nauditavaks hea näitlejatöö peaosaliste poolt. Tunda oli fakti, et François on filmides kaasa löönud juba 12-aastaselt saadik. Tema kehastatud nooruke Alex paistis silma oma jõulisuse, kuid samas haavatavusega. Ta oli oma ea kohta isegi liiga arukate mõtetega, mida ta tegudes tihtipeale ei väljendanud. Iga 15-aastase noormehe lugemisvarasse E.Brönte “Vihurimäe” ju ei kuulu! Alexi noorusliku ema boyfriend'i tütar Faye, kellesse poiss ülepeakaela armus seevastu erilist pinget ei pakkunud. Tegemist oli väga ilusa tütarlapsega, kuid tema tegelaskuju oli liiga leierdatud juba nähtud filmidest, kirjandusest, tähendab elust üldisemalt. Temas puudus müstilisus ja omapära. Vanemad selles filmis olid aga tõelise 21. sajandi perekonnamudeli etalonid. Lahutused, uued perekonnad, vastsündinud vennad-õed - see ei ole meie kõigi elus just ebatavaline nähtus.
Kiitmist väärib, et filmi kangelased olid optimistlikud, mitte noorsooromaanidele omased üdini depressiivsed tüübid. Tegelastega sai koos mitte ainult naerda vaid ka nutta - tervik ei olnud üleloomulikult happy. Lõpp oli liiga ootuspärane, oleksin soovinud midagi äkilisemat. Muidugi on suurepärane, kui armastus kõike võidab, aga teekond, mis selleni viis, oli liiga tavaline. Pisut üllatusi ja põnevust oleks filmile särtsu juurde andnud.
“Suvebluusi” eristab teistest komöödiatest kindlasti reaalse elu ja fiktiivsuse kooseksisteermise suurepärane ekraniseering. Kokku miksiti igapäevane elu ja üks Disney-hõnguline muinasjutuke. Seda süvendab tõsiasi, et “lõpp hea, kõik hea” selle filmi puhul ei kehti. Lõpp oli tõesti armas ja vahva, kaks noort leidsid teineteist aga inimesed nende ümber pakkusid väljakutseid ja tõsiseid üleelamisi. Tekib küsimus, kas kõik sai ikka korda? Õhku jäi mitmeid probleeme, mida ei oleks 116 minutiga kindlasti lahendada saanud. Kas “Suvebluus” kandis mõtet, et ükskõik mis ka ei juhtuks, sul on alati olemas sa ise ja kogu maailm sinu ees on valla? Võib-olla, aga film tegi selgeks, et sinu ümber on alati inimesed kes sinust hoolivad ja sind armastavad.
Kadri Karolin Kõuts
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment