Must õhupall

Film räägib 16 aastasest poisist Thomasest. Nad kolivad perega uude linna, kus tal pole eriti sõpru ning lisaks on ta vend autist. Ta armub koolis Jackiesse. Thomase ema on rase ning kogu tähelepanu on terve ta elu saanud autistist vend. Kui ema läheb haiglasse ja jääb sinna mõneks ajaks, peab Thomas ise hakkama venna eest hoolitsema. See aga pole kergemate killast ülesanne. Lisaks ähvardab kuri naabrimutt politsei ja sotsiaalametnikud peale saata, sest Thomase kodust kostab pidvalt karjumist ja kaklemist. Kõige tipuks tahaks Thomas kuidagi muljet avaldada Jackiele.
See on film, mis on ühtlasi nii kurb kui rõõmus. Film, kus saab nii nutta kui ka naerda. Mõnes mõttes oli mul Thomasest kahju, sest ta oli ise ka raskes ajas – murdeeas, kus tahetakse teha kõike muud kui veidriku venna eest hoolitseda. Teisalt oli mul ka autistist vennast kahju. Veidra kesta sees pesitses hea südamega armas poiss. Thomas lootis kogu filmi, et vend saab terveks või hakkab vähemalt rääkima, tõttöelda uskusin seda ka mina. Siiski jäi ta autsitiks filmi lõpuni ja Thomas pidi sellega lihtsalt leppima. Jackie tegelaskuju oli ka väga kihvt. Ta oli tüdruk, kellele meeldis Thomas sellisena nagu ta oli, hoolimata ta veidi imelikust perekonnast ja lausa hirmsatest olukordadest, mida ta sattus pealt vaatama. Jakcie oli minu meelest väga vapper tüdruk. Tegelikult võib öelda “vapper” kõigi nende tegelaste kohta. Oli muidugi kohti,kus Thomas murdus, kuid lõppkokkuvõttes suutis ta siiski enda kokku võtta ja olukordadega toime tulla. Ma arvan, et eriliselt peaks kiitma veel Luke Fordi, kes kehastas Thomase autistist venda. Ta tegi tõesti suurepärase rolli, kordagi üle mängimata ning kehastades väga tõeliselt poisi olemust.
Ma arvan,et see oli väga armas ja südmalik film. Siiski ootan Just Filmilt veel seda filmi, mis päris jahmatama ajaks.

Aili-Maarja Mäeniit