Seansi alguseks oli saali kogunenud väga suur hulk rahvast. Tõotas tulla põnev poolteist tundi paljude filmihuvilistega. Alguses ei osanud ma filmi pealkirjast midagi erilist välja lugeda. Ei osanud defineerida lauset "Vaata mu seelikut". Kui isegi täpsem olla, polnud mul õrna aimugi, mis võib selle ilmi süžeeks olla. Ma ei teadnud, kas film räägib moest, prostitutsioonist või millestki, millele ma tol hetkel isegi mõelda ei osanud.
Tegelikult rääkis film siiski neljast elurajalt kõrvalekaldunud naisest, kes kõik olid sattunud võõrutuskeskusesse sama probleemiga- nad olid sõltlased. Olles harjunud elama vabalt ilma mingisuguste piirideta leidsid naised ükshetk end ahistatuna sealsetest reeglitest ja põgenesid, et nautida elu. Varastades tarbeesemeid, tarvitades medikamente ning lõbutsedes, leidis viimaks iga naine enda elule kas uue alguse või lõpu. Mõni õnneliku, mõni kurva, olenevalt sellest, kas oldi nii tugev, et keerata elule uus lehekülg või vastupidi- kaotades oma elu sootuks siit planeedilt.
Kommenteerides näitlejatööd pole mul mitte kui midagi halvasti öelda. Sest olgugi, et tegu oli üsna traagilise filmiga, tuli kõikide näitlemisoskus välja võrdlemisi loomulikult. Ja mind pani hämmastama, kui veenvalt see mõjus. Ehk tõesti ei soovita ma seda filmi ääretult nõrganärvilistele, kuid sellegipoolest soovitan seda vaatamiseks kõigile, kes vähegi suudavad seda vaadata, sest vahel on hea saada väiksema "kultuurilise šoki" osaliseks.
Filmi pingsalt jälgides läbis mind üsna rusuv meeleolu, sest tihtipeale ei märkagi inimesed seda nii-öelda elu telgitagust ja seda halba, mis meid kõiki tegelikult ümbritseb. Film oli minu arvates väga loomulik just nimelt oma mõtte poolest. Ükskõik kes me ka poleks, on kõigile siin maailmas väljapääs, olgu see siis põgenemine, uus lehekülg oma elus või surm. Antud film oli nagu uks avamaks vaate sellisele elu poolele, mida me tihtipeale ei näe või ignoreerime sootuks. Võin olla kindel, et minu silmi avardas see film kindlasti, ning samuti pani ka mõtlema, mida me siiski elult tahame, mida me elult nõuame ja millised on need piirid, mis me endale lõppude lõpuks kehtestame, et elu oleks elamist väärt.
Janne Susi
Tartu Just Filmi noortežürii liige
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment