Seanss algas viivitusega, kuna filmil puudus heli. Kuid põnevust tekitasid need ilma helita nähtud stseenid siiski. Saal oli puupüsti rahvast täis, nii et isegi trepid olid tulvil seal istuvaid inimesi. Film pandi teist korda käima. Ikka puudus heli. Rahva seast kostus hüüe: "Natukene on vist parem küll!" Terve saal rõkkas naerust ja saalis valitses mõnus ja hea, pöffilik ühtne meeleolu. Ja kui lõpuks film koos heliga peale hakkas, aplodeeris selle peale terve saalitäis rahvast.
Film rääkis noormehest Archiest, kes kavatses teha kaamera ees enesetapu. Tuli aga välja, et kooli ilusaim tüdruk on Arichie mõttekaaslane. Alates sellest hetkest, kui ta koolile kuulutas, et ta teeb video oma enesetapust oma projektiks, hakkas ta kaameraga igal pool ringi käima. Minu jaoks oli film täis põnevust ja väga omapärane. Omapärane just kaameratöö pärast. Nimelt film oli koostatud niimoodi, et osa lõike näitas läbi peategelase kaamera ja niimoodi, et kõik mõistaks tema ängi ja mõtteid elust. Originaalne oli ka see, kuidas oli mängufilmi lisatud väikeseid animatsioone või isegi väikeseid telesaateid.
Film ise oli šokeerivalt aus noorte ja nende mõtete koha pealt. Filmis kajastusid näiteks sellised teemad: alkohol, suits, seks, narkootikumid ja enesetapp. Filmis kohtusid väga tõsised teemad, millest mõnede puhul oli näha tõelist fantaasialendu. Näiteks kui Archie sunniti psühholoogi juurde minema, siis muutusid psühholoog ja Archie animatsioonideks, kes kujutasid endast Matrixi tegelasi. Samas oli seal selliseid teemasid, nagu hoolimatud vanemad väga hästi, väheste stseenidega välja toodud. Ja ka enesetapu teemaga mitte lihtsalt pealiskaudseks jäädud, vaid selle sügavustesse süüvitud. Film sai lõpus suure ja tugeva aplausi.
Käbi Suvi
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment