Eelmisel talvel

Ma olin üsna rahul sellega, kui palju rahvast kohal oli, arvestades seda, kui palju oli tulijaid nt filmi „Hiilgav staar“ ajal. Põhjus võis olla selles, et „Eelmisel talvel“ oli kindlasti ahvatlevam suuremale publikule. Ma ei ütleks selle kohta noortefilm, aga olen kindel, et igaüks võib sellest linateosest endale midagi erilist leida.
Film oli lõhestunud perekonnast, mille liikmed üritasid omal moel üle saada perepoja enesetapust. See, miks Alexander endalt elu võttis, jääbki tegelt teadmata, seda võime vaid oletada. Poja surmast on möödas küll aasta, aga pereema Eliane hoiab mälestust poisist püsivalt, nimelt palub ta tunnustatud kunstnikul Maxil maalida topeltportree oma lastest. Tegelane, kellega vaataja enamuse aja viidab on Lilli- pealtnäha karm isepäine kunstidega tegelev neiu, kes oli Alexandri vanem õde. Kummaline ja üksik kunstnik, kes on varemgi valmistanud maale surnutest, palub abiks pilte kadunud pojast ja et peretütar vahel läbi astuks ning räägiks pisut oma vennast. Neiu jutust kõlab kui, et enesetapuks ei olnud ühtegi põhjust, Alexander pidavat olema kõige rahulolevaim ja toredaim poiss. Maxi ja Lilli vahel kujuneb eriline suhe, nad mõistavad üksteist ja võib-olla avavad end teiseteisele rohkem, kui kellelegi teisele. Tuleb välja, et Lilli karmi kesta taga on tegelikult segaduses tüdruk, kes ei tea, mida oma eluga edasi teha. Tegelikult püüabki kunstnik tungida neiu hingeellu, et teda maalil õigesti kujutada. On ka põgus ülevaade Maxi probleemidest, nt tema kehvast suhtest oma pojaga. Süžee on üsna pungil rasketest suhetest ja erinevast leinast ülesaamisest. Kuigi enamus filmist on üsna dramaatiline, lõpeb teos siiski mõnevõrra positiivsemalt.
Film oli väga hea, eriti tahaksin rõhutada, kui ilus oli valitud muusika ja kui hämmastavad etteasted tegid näitlejad. Linateoses oli keeruline emotsioonide ja suhete võrgustik, mis haaras ükskõik mis vanuses vaatajat. Usun, et film pani nii mõnegi meist elu üle järgi mõtlema ja ka tahtma midagi uut teha, sest teoses oli nii palju kunsti, mis mõjus tervikuna kuidagi väga värskendavalt ja energiat andvalt. Kinolinale vaadates ei leidnud ma ühtegi viga, ega midagi muud, mis oleks pahameelt tekitanud. Lahkudes saalist, tundsin ennast väga hästi ja rahul nähtuga.

Katriin Hint
Just Filmi Tartu noortežürii liige