Yatzy

Saalis oli küll tunduvalt vähem rahvast, kui eelmine kord, kuid see ei muutnud filmi oluliselt vähemnauditavaks. Kõige paeluvamaks minujaoks just neid filme vaadates on saanud pealkirjade defineerimine iseenda jaoks. Huviga olen ma alati proovinud ndale tekitada mingisuguse illusiooni filmist, mida ma võin kohe nägema hakata ja alati olen ma olnud ülimalt rahul, kui minu visioon filmist on täielikult peapeale lükatud. Tekitab sellise mõnusa tunde. Yatzy't pidasin ma rohkem nagu Vene ruleti sarnaseks. Arvasin, et tegu võiks tulla rahaga arveldamise, narkootikumide ja võla peale mäng, kuid eksisin. Film rääkis hoopis millestki, millest ma ei osanud mõeldagi. Aga see selleks.. filmist siis.
Peategelaseks oli noor poiss, kes elas erinevates kasuperedes. Lahkunud just Oslost viimasest perekonnast saabus poiss väiksesse linnakesse, kus kohtub uute inimestega ja oma uue kasuperekonnaga. Poiss armub ühte tüdrukusse, kuid oma mõtteis piinlevate luulude tõttu, ei tule neil midagi välja. Nimelt näeb poiss pidevalt oma silme ees eelmisest perest kasuvenda, kes suri tulekahjus nende endi korteris. Poiss ei tunne süüd, vaid meeletut hirmu tema ees, sest tema kasuvend kasutas temapeale nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda. Kõike seda arvestades oli poisist saanud üsna kergesti mõjutatav, tiba skisofreeniliste kalduvustega endale mitte aru andev noormees. Olles tihti segaduses suudab ta korda saata mitmed tegusid, mida ta hiljem tegutseb. Lugu lõppeb sellega, kuidas poiss loobub vanast elust ja proovib elama hakati uuelt lehelt, sest yatzy mängus võidavad kõik.
Hoolimata sellest, et film minule meeldis tekkis mul palju küsimärke, millele ma kahjuks isegi filmi lõpus vastust ei saanud. Sissejuhatus filmile oli ka üsna segane, ning lootes terve filmi käigus sellele selgust saada, pidin ma siiski pettuma. Alguse sisust sain ma aru alles filmi lõpus. Mõistan, et filmi süžee võib huvitavamaks muuta äkiline sissejuhatus, aga kahjuks ei teadnud ma ka filmi viimase kümne minutini, mis juhtus selle poisi vanematega, mis juhtus tema eelmise perekonnaga jne. Seega on üsna normaalne, kui ka teil tekib samasuguseid lünki. Ehk sooviski seda filmi režissöör taodelda? Ei tea, kuid häirima jäi see mind siiski, kahjuks.
Võimalik, et puudu jäi ka natukene näitlejatöö loomulikkusest. Naispeaosa täitja emotsioonid jäid kuidagi üsna varjatuks ja ühekülgseks. Samuti jäi kinniseks poisi viha ja segadus, aga pole midagi. Film mulle ise meeldis ja eks kritiseerida on alati lihtsam kui ise mängida ja teha. Sellegipoolest oli tegu väga hea filmiga, millesarnast vaataks kindlasti uuesti ja soovitaks soojalt ka teistele!

Janne Susi
Tartu Just Film noortežürii liige